Kahekümne esimene päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Kell 8.30 ärkasime Neelaga nagu kuulilasu peale, kui tema telefon ühtäkki helisema hakkas. Pereemalt saabunud sõnum teavitas meid, et võiksime tuppa hommikust sööma tulla. Pärast veel viit minutit voodis vedelemist lohistasime end lõpuks tuppa.

Hommikusöögiks olid loomulikult võileivad, mille peale sai valida mitmesuguseid lisandeid. Olen mõne soomlase puhul märganud, et nad panevad võileivale võid, juustu ja seejärel kurki. Kusjuures mulle endale meeldib see kombinatsioon väga! Koera Ruskat hommikul enam kodus polnud, sest ta oli vanaisaga koos metsa jahile läinud. 

Pärast hommikusööki vahetasime riided, korjasime oma kolud maja pealt kokku ja pakkisime end autosse, et edasist sõitu alustada. Sarnaselt eelmisele päevale käisime kõigepealt poes, kuid seekord oli eesmärk osta toitu kogu ülejäänud nädalavahetuseks.

Kui K-Supermarketis käidud, asusime teele ühe ja ainsa, iga Rovaniemi reisi kohustusliku sihtkoha poole ehk Joulupukin Pajakylään ehk jõuluvana külasse! 🎅 

Kohale jõudes kõndisime läbi umbes miljoni suveniiri- ja kingipoe, ületasime dramaatiliste hüpetega põhjapolaarjoone ning asusime seejärel sappa, et päriselt jõuluvanaga kohtuda. 

Natukese ootamise järel jõudiski meie kord kätte.            

 Ja appiiii, ma sain päriselt jõuluvanaga kohtuda ning ta oskas isegi eesti keelt!! ❤️☺️ Kogemus oli mega tore ja natuke ebareaalne ka, sest no kui tihti sa ikka saad öelda, et käisid Lapimaal jõuluvana juures ja rääkisid temaga eesti keeles?!

Pärast seda vaatasime läbi veel mõned kingipoed, kust ostsin kaasa natuke head ja paremat. Valik oli lihtsalt nii suur, et otsustamine osutus oodatust palju keerulisemaks! Proovisin küll võimalikult kiiresti tegutseda, sest mu vahetusperekond oli seal juba miljon korda käinud, aga kõik oli minu jaoks nii huvitav, et läks ikka parajalt aega... Haha, ups! 😭

Lõpuks pakkisime end taas autosse, hüüdsime vanaemale tadaa ja alustasime sõitu Saariselkä poole. 

Ees ootas veel päris pikk tee ning poole sõidu peal olime peaaegu kõik nälga suremas, mistõttu tegime peatuse Sodankyläs söögikohas nimega Turkkinpippuri.

Mina tellisin kebabi friikartulitega ja see oli vägaaa maitsev! 

Teised valisid samuti endale midagi meelepärast ning pärast kõhu täis söömist olime valmis teekonda jätkama.

Lõpuks jõudsime kohale ja otsisime üles oma renditud möki ehk suvila. Ja see oli tõestiii ilusss! Valisime igaüks endale sobiva voodi, tassisime asjad sisse ning põrutasime juba jälle majast välja. Ausalt, meil polnud vist plaaniski pikalt paigal püsida. 

Esimesena käisime lähedal asuvas Kaunispää tipus, k
uid kahjuks polnud uduse ja vihmase ilma tõttu sealt suurt midagi näha. Vaade jäi seekord küll saamata, aga vähemalt saime koha ise üle vaadata.

Seejärel käisime veel korra poes, kus oli umbes miljon välismaalasest turisti. 

Igasugused lakupala-maiustused, lagrits ja salmiakki olid soodushinnaga. 

Autos tagasi olles ütles Jooa mulle, et prooviksin šokolaadiga kaetud salmiakki, mille ta oli just ostnud.

Suuuuuuuuuur viga.

Sain üsna kiiresti teada, et salmiakki ja tavalise lagritsa vahel on ikka päris suur maitseerinevus. Salmiakil on palju tugevam ja veidi soolakas maitse, mis on ka omamoodi tore?

 Aitäh sulle, Jooa, tõesti. 😵‍💫

Õnneks ei jäänud see päeva viimaseks elamuseks, sest järgmisena läksime bowlingut mängima. JEEEEEEEEEEEE! 🎳

Mäng kulges nagu ameerika mägedel. Alguses läks mul väga hästi, siis väsis käsi vahepeal ära, aga hiljem tuli tuhin jälle peale. Bowling oli igati vahva viis õhtu koos veetmiseks, kuid ma ei saa muidugi mainimata jätta, et nii nagu lauatennises, oli ka bowlingus minul ja Jooal omavaheline võistlus käimas. Eesmärk oli välja selgitada, kumb meist parem on.

Ja nüüd jõuame õhtu kõige tähtsama hetkeni.

Kätte jõudis viimase vooru esimene vise. Olin Jooast 16 puntiga maas ning olukord tundus ausalt öeldes juba üsna nukker. Lootus hakkas vaikselt kaduma ja tundus, et seekord tulebki leppida kaotusega.

KUNI MA VISKASIN KOLM STRIKE'I JÄRJEST!!! HAHAHAHA, MIDAAAAAAAAA?!

TÄIELIK TAGASITULEK! 🥳🥳🥳

Ma ei tea, kust see võimekus järsku välja ilmus, aga no võite ise arvata, kui rahul ma endaga olin. Pärast mängu küsiti minult isegi, kas ma harrastan Tallinnas bowlingut hobina. Vastus oli ei, aga oleme perega küll lihtsalt veidi võistlushimulised. 😁

Igatahes möödus kaks tundi väga lõbusalt ning kõigil oli mõnus olla. Pärast bowlingut otsustasime pereema Saanaga tagasi majutuskohta jalutada, samal ajal kui Jooa ja Neela autoga läksid. Jooa mainis küll, et tahaks ka jalutada, aga keegi pidi ju auto ka tagasi viima. 🤷‍♀️

Saariseljäl oli tunduvalt külmem kui Iis või Rovaniemel, seega panime kindad kätte, mütsid pähe ja sallid kaela ning alustasime oma teekonda.

Siinkohal pean aga mainima, et seal oli TÄIEGA VAIKNE JA TÄIEGA PIME.

siklikult elan Tallinna kesklinnas ning olen harjunud sellega, et ööpäev läbi kostab kuskilt autode, muude sõidukite või inimeste müra. Isegi öösel pole kunagi päris vaikne. Aga seal jalutades polnud peaaegu MITTE MIDAGI kuulda ning kaugusesse vaadates oli lihtsalt kottpime. See oli nii harjumatu, et mul hakkas veits pea valutama. 

Samas oli see kindlasti üks omamoodi ja meeldejääv kogemus. Jalutasime rahulikult ning rääkisime Saanaga terve tee igasugustel teemadel juttu. Mökkile jõudmiseks kulus umbes 15 minutit.

Tuppa jõudes küsisime teistelt, kui kaua nad juba tagasi olid olnud. Jooa vastas täiesti rahulikult: „Ühe tunni.“ (kas ta luges koera aastates?)

Igatahes otsustasime sauna sooja panna ning käisime kordamööda pesus. Ootamise ajal mängisime Jooaga kaarte. Tema õpetas mulle üht Soome kaardimängu, mis meenutas oma olemuselt Jaapani turakat ja mina õpetasin talle vastu ühe kaardimängu, mida mängin tihti Eestis oma sugulastega.

Nii et lisaks kõigele muule toimus õhtul ka väike rahvusvaheline kaardimängude kultuurivahetus. Täitsa produktiivne päev, kui minu käest küsida. 😌

Lõpuks jõudis kätte ka minu kord pesus ja saunas käia ning sinna kulus mul omajagu aega. Pärast seda hakkasime Neelaga Among Us'i mängima ning kui Jooa hiljem pesust tuli, saime ka tema endaga liituma. Üsna pea olime jälle kolmekesi mänguhoos, nagu poleks meil eelneva päeva ja tänase jooksul juba piisavalt tegevust olnud.

Lõpuks oli kell juba päris palju ning pereema hakkas siiralt soovitama, et me võiksime magama minna. Andsime siis järele ja sättisime end magama.

Või noh, vähemalt oli see meie algne plaan.

Tegelikult oli majas eelnevalt köetud sauna tõttu nii palav, et kellelgi ei õnnestunud korralikult magama jääda. Hakkasime siis toa jahutamisega tegelema ning tegime välisukse lahti, et värsket õhku sisse lasta.

Ja nii algas umbes kümneminutiline ämbliku teemaline arutelu. 

Kellegi mure, et ämblik võib muidu tuppa tulla viis selleni, et ukse lahti hoidmise asemel panime lihtsalt õhupumba tööle. Tegelikult oli tegu täiesti tavalise ämblikuga, aga noh, kes meist poleks kunagi väikest asja natuke suuremaks mõelnud? Igatahes saime lõpuks toa jahedamaks ning võisime rahuliku südamega magama jääda.

Enne magamaminekut tekkis mul Saanaga kahekesi olles veel üks väga armas hetk. Mainisin talle, et see päev oli siiani mu lemmikpäev kogu sellest vahetusõpilaseks olemise ajast. Olin saanud näha ja kogeda nii palju uut ning päev oli olnud lihtsalt uskumatult vahva. Saana vastas mulle aga täiesti enesekindlalt, et teeme homsest veel parema päeva.

Ausalt öeldes ma natuke kahtlesin tema sõnades. Kuidas saaks järgmine päev veel parem olla, kui tänane oli juba nii äge olnud? Mis saaks seda kõike veel ületada?

Noh... tuleb välja, et Saana teadis vist midagi, mida mina veel ei teadnud. 👀❤️

Aga sellest võin alles kahekümne teisel päeval jutustada 🤭

Nii magasimegi lõpuks magusat und Saariselkäl, Lapimaal pärast päeva, kuhu mahtus jõuluvanaga kohtumine, põhjapolaarjoone ületamine, kahtlase salmiakki maitsmine, bowlingu dramaatiline tagasitulek ning kottpimedas jalutamine.

Ja ausalt, kui sellised päevad on võimalikud, siis kuidas ma ei peaks tahtma siia veel kauemaks jääda?

Kahekümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Reedel polnud kooli, seega sain korralikult välja magada! Ärkasin alles hiljem, käisin pesus ja tegin veidi skincare'i, et päevaks valmis saada. Kui juuksed olid kuivad, läksin koduhoovi perekoera Lilliga aega veetma. 

Loopisin talle tennisepalli igasse võimalikku hoovinurka, kuni lõpuks hakkas natuke jahe ning otsustasin tagasi tuppa minna.

Toas olid samal ajal kööki jõudnud pereisa Joni ja poeg Jooa, nii et otsustasime üheskoos lõunat süüa. Pärast kõhutäie nautimist hakkasin vaikselt oma asju kokku pakkima, sest ees ootas midagi palju põnevamat kui tavaline kodus vedelemise päev!

Kella kahe paiku jõudis koju pereema Saana, kellega vaatasime üle, kas kõigil on ikka vajalikud riided olemas ja kõik vajalik kaasa pakitud. Tunnike hiljem jõudis koju ka Neela, kes tahtis enne minekut veel natuke süüa ja pakkida. Seega otsustasime meie teised seni suuremasse poodi sõita, et Jooale korralikud matkasaapad osta. Kui sobivad saapad lõpuks leitud said, sõitsime tagasi koju, kus meid ootas juba valmis Neela. 

Seejärel algas üks väike pagasiruumi Tetrise mäng, sest kogu meie kraam tuli kuidagi autosse ära mahutada. Õnneks saime lõpuks kõik asjad sisse ning võisimegi alustada sõitu Rovaniemi poole!

Sõit kestis umbes 2,5 tundi, aga igav küll ei hakanud. Jõudsin selle aja jooksul lahendada paar sudokut, küsida oma vahetusperekonnalt vähemalt sada küsimust kõige kohta, mis akna taga paistis, ning loomulikult nautida vaateid. Mulle räägiti, kuidas Põhja-Soomes autoga sõites peab olema eriti tähelepanelik, sest põhjapõdrad kipuvad täiesti suvalistel hetkedel üle tee jalutama. Samuti mainiti, et meil võib hea õnne korral avaneda võimalus näha ka virmalisi. Nii et võite arvata, kui elevil ma olin!

Tee peal tegime ühe peatuse Mäkipeura bensiinijaamas, et jalgu sirutada, vetsus käia ja endale paar head snäkki kaasa osta. Seejärel sõitsime edasi läbi Simo ja Kemi, kuni jõudsimegi lõpuks Rovaniemele. 

Linnas tegime veidi pikema tiiru läbi kesklinna, et saaksin ümbrust näha ning kuulda, mida huvitavat pereema Saana, kes on tegelikult Rovaniemelt pärit, mulle linna kohta rääkida oskas. Sõitsime üle Jätkänkynttilä silla, mis ületab Kemijoki jõge ja on üks Rovaniemi tuntumaid sildu. Juba ainuüksi linnas ringi sõitmine oli tore, sest sain näha kohti, millest olin varem ainult kuulnud.

Seejärel sõitsime kuhugi edasi. Mina ei teadnud muidugi endiselt täpselt, kuhu me suundume, aga hiljem selgus, et sihtkohaks oli Ounasvaara kuurort.

Ja nüüd jõuame päeva ühe üllatavama hetkeni: me nägime tee ääres vähemalt kümmet põhjapõtra! Lihtsalt jalutasid seal täiesti rahulikult ringi. Ma olin küll varem kuulnud, et põhjapõdrad võivad teedele sattuda, aga üks asi on seda kuulda ja hoopis teine asi on näha neid oma silmaga tee ääres ringi liikumas. Nii et jah, tuleb välja, et põhjapõdrad tõesti lähevad sinna, kuhu parasjagu tuju viib ja ülejäänud maailm peab nendega lihtsalt arvestama.

Jõudsime lõpuks Ounasvaarale, kus läksime pereema Saanaga veidi jalutama. Sealt avanes IMELINE vaade Rovaniemi kesklinnale, kus all särasid linnatuled ning kogu vaatepilt oli kuidagi eriti ilus. Kõrval olev suusalift muutis vaate minu meelest veelgi ägedamaks. Seda on raske sõnadega kirjeldada, aga silmaga vaadates oli seal tõesti väga-väga ilus. Sellised hetked panevad küll mõtlema, kui tore on olla kohas, mida sa varem üldse tundnud pole ja avastada midagi sellist täiesti ootamatult.

Pärast väikest imetlemispausi, naeratused näos, suundusime tagasi autosse ning võtsime suuna poe poole. Sealt ostsime järgmise päeva hommikusöögiks vajalikku ja seejärel sõitsime oma ööbimiskohta, milleks oli mummon koti ehk vanaema kodu.

Ja vot siin ootas mind ees veel üks katsumus. Nimelt mina, Meeri, kardan  koeri ja eesoleval hetkel pidin sisenema maja, kus elab suur koer, kelle hobiks on inimeste peal hüppamine ja niisma ringi kargamine..  Kui ma teda esimest korda nägin, jäi mul vist korraks süda seisma.  Mind küll julgustati, et koer on VÄGA sõbralik ega hammusta MITTE KUNAGI, aga no teadagi kui sa kardad suuri koeri, siis mistahes info ei ole eriti rahustav.

Lõpuks olin siiski nõus oma hirmule vastu astuma ja lubasin tal ka enda peale hüpata. Või noh, „lubasin“ on võib-olla natuke liiga julge sõna, sest samal ajal hoidsin ma elu eest  vahetuspereemast Saanast kinni. Jah, väga dramaatiline, ma tean. 

Õnneks selgus üsna kiiresti, et Ruska, nagu seda suurt energiapommi kutsutakse, on täielik sõber.

Hirm kadus päris ruttu ning peagi olin temaga juba palju vabamalt.

Kell oli selleks ajaks juba kaheksa ning asusime õhtust sööma. Jutustasin teistele veidi endast ja oma perekonnast ning pärast sööki mängisime Neela ja Jooaga köögis natuke lauamänge.

Vanaema juures oli tegelikult ka lauatenniselaud, seega loomulikult ei saanud me jätta kasutamata võimalust selgitada välja, kumb meist parem mängija on. Ehk teisisõnu: algas Jooa ja minu ametlik lauatenniseturniir.

Umbes tunni pärast sai selgeks, et okei jah, Jooa on minust lauatennises parem. Mis seal ikka! Kaotasin küll, aga vähemalt teadsin, et ma pole ka päris lootusetu mängija. Pealegi pole ma lauatennist ammu mänginud, nii et Jooa võit ei olnud just maailma suurim üllatus. 😌 Ka vanaema ja pereema käisid meie turniiri vaatamas.

Kui õues hakkas külmaks minema, kolisime tagasi tuppa ning hakkasime arutama, kes kus magab. Lõpuks suundusime Neelaga kahekesi matkaautosse, kus olime otsustanud ööbida.

 Ja loomulikult ei tähendanud see sugugi seda, et heitsime kohe pikali ja jäime magama. Kus sa sellega! Vaatamata hilisele tunnile jutustasime veel pikalt ja itsitasime igasuguste asjade üle. Matkaautos ööbimine oli juba iseenesest päris äge vaheldus ning koos Neelaga muutus see veelgi lõbusamaks.

Millalgi jõudsime siiski ka sellesse etappi, kus silmad enam lahti ei püsinud ja läksime magama. Öösel (kella 4 paiku) pidime korra toas vetsus käima. . . mille peale Ruska haukuma hakkas. . . Õnneks ei äratanud see kedagi üles! 🙏 Seejärel suundusime vaikselt tagasi matkaautosse ja pugesime uuesti magama.

Nii lõppeski meie esimene päev Rovaniemi kandis. Päev oli täis pikka autosõitu, ootamatuid põhjapõdrakohtumisi, imelisi vaateid ja muidugi palju naeru. Ja mis kõige parem osa oli see, et see oli alles meie imelise reisi algus. ❤️

Meie stend õpetajate toas on uuendatud

 

Üheksateistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Neljapäeval ei olnud mul tegelikult üldse kooli, aga kuna koeviiko ehk töödenädala tõttu jäid meil sel nädalal regulaarsed tunnid ära, pidin siiski kooli minema, et ära anda oma kunstitunni projekt, mille kallal olin viimased paar päeva usinalt töötanud.

Sõin hommikul rahulikult hommikusööki ning sõitsin siis jalgrattaga kooli. Tee peal kuulasin kõrvaklappidest eestikeelset muusikat, et endale natukene kodust keelt meenutada. 😁 

Koolis aga selgus, et õpetajat klassist ei leidunudki. Seega jätsin oma töö tema laua peale koos väikese selgitava paberlipikuga ja suundusin edasi kooli direktori kabineti poole.

Direktorilt oli mul vaja saada paar allkirja ning kohtumine temaga oli väga meeldiv. Ta oli tõesti väga sõbralik ja julgustas mind mure korral kindlasti tema poole pöörduma. Nii et kooliskäik, mis pidi algselt olema lihtsalt kiire projekti äraandmine, kujunes lõpuks veelgi produktiivsevamaks.

Juhuslikult oli selleks hetkeks kätte jõudnud ka koolilõuna aeg ehk kell 11.35, seega otsustasin enne koju minekut ka sööma minna. Täna oli söögiks hernesupp, mida soomlased teevad minu meelest meist täiesti erinevalt, mingisugune sai ning kõige tipuks veel väikesed pannkoogid maasikamoosiga. Loomulikult võtsin natuke kõike ja toit oli väga maitsev. 

Seejärel suundusin tagasi koju, kuhu oli päikese käes mõnus sõita. Kodus mängisin taas veidi perekoera Lilliga ning istusin laua taha, kus jutustasin pereisa ja ühe pere tütrega. Mingi hetk tekkis mul aga jälle tahtmine natukene jalgrattaga sõita, nii et läksin veel ühe väikese tiiru peale.

Tagasi tulles oli mul millegipärast meeletu tuju midagi teha ning otsustasin täiesti ootamatult auto koristamise kasuks. Tegin juba tolmuimejaga istmeid puhtaks, kui Jooa küsis, kas ma temaga poodi tahan kaasa tulla. Eks no loomulikult tahan!

Käisime Kärkkäisel, kust ostsin homse pika autosõidu jaoks paar snäkki kaasa. Tagasiteel toimusid autos ka mõned arutelud ning üsna pea olimegi jälle kodus.

Hakkasin just auto koristamisega jätkama, kui tekkis hoopis idee oma sõbrannale helistada. Ja noh... pärast seda lendas igasugune koristamisplaan aknast välja. Istusin lihtsalt umbes pool tundi autos ja rääkisin sõbrannaga juttu. 😭

Mingi hetk tuli õue ka Jooa, kes vaatas mind ilmselt üsna küsimärgi näoga ja imestas, mida ma seal autos teen. Vähemalt jõudis ta mu sõbrannale eesti keeles tere öelda. 😁

Pärast pikka jutustamist selgus, et Veeal oli seda autot juba vaja ning ausalt öeldes ei jõudnud ma selle koristamisega eriti kaugele. Aga mis seal ikka, andsin asjal olla ja läksin tuppa.

Toas aitasin õhtusööki valmistada ning hiljem sõin ka ise. Samal ajal, kui mina olin proovinud autot koristada, oli pereema küpsetanud mokkapalasid ehk Soomes üsna populaarset küpsetist, mis on kakaomaitseline ning kaetud paksu kohvi-tuhksuhkru glasuuriga. Pärast õhtusööki saime neid proovida ja need olid tõesti väga head. Võib-olla oli see isegi parem tulemus kui see auto koristamine. 

Pärast õhtusööki aitasin kööki koristada, kuid lõpuks läksin siiski oma tuppa mõningate asjadega tegelema. Päev oli olnud üsna tavaline, aga samas oli sinna mahtunud kuidagi päris palju.

Lõpuks tuli aga uni peale ning läksin magama, sest järgmisel päeval ootas ees pikk autosõit ja muidugi ka uus seiklus.

Kaheksateistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Kolmapäeval polnud mitte ühelgi pereliikmel mitte ühtegi töist kohustust, seega otsustasime sellest teha Oulus käimise päeva!

Ärkasime hommikul kella 8 või 9 paiku, sättisime end valmis, sõime hommikust ning kell 11 asusime Oulu poole teele. Neela ja pereema Saana läksid esmalt Oulusse midagi tegema, seega läksime meie Veea juurde korraks niisama koristama ja jutustama.

Pärast läksime Veeaga Oulu linna peale jalutama, kus ta näitas mulle näiteks seda, kus Oulu noored kõige rohkem kõik koos käivad, ning loomulikult ka turupolitseiniku kuju. 

Siis helistasid Neela ja Saana ning ütlesid, et nad ootavad meid juba restoranis. Paari sammuga olime ka mina ja Veea restoranis nimega Pannu Ravintola.

Restorani eripäraks olid väidetavalt pannipitsad, seega tellisime igaüks just endale meelepärase variandi. Mina võtsin näiteks juustupitsa singi ja peekoniga ning võin kinnitada, et pannipitsa on parem kui tavaline pitsa. Toit oli väga maitsev ning kui kõigil kõhud täis olid, suundusime Valkea ostukeskusesse.

Käisime poest poodi ja ostsime siit-sealt üht-teist paremat, nii et aeg lendas. Siis läks käiku ka meie salajane kingituse ema eest peitmise missioon, mis oli success. Kui kink oli autosse toimetatud, ilma et ema midagi kahtlustaks, suundusime Oulu halli poole, et üle anda pitsa, mille olime pereisale Jonile kaasa tellinud.

Andsime pitsa üle ja läksime viimasena veel ühte poodi, Rustasse. Sealt ostsin endale nädala lõpus toimuva Rovaniemi/Ivalo reisi jaoks paar asja.

Tagasi koju sõites kuulasime terve tee eestikeelset pop- ja räppmuusikat ning Veea mainis mulle, kuidas eestikeelsed laulusõnad kõlavad talle nii tuttavalt, aga samas ei saa ta mitte midagi aru. 

Tagasi jõudes kogunesime minu tuppa „kaardimängu mängima“ ja täiestii kindlalt mitte hoopis kingitusi paberisse pakkima. Siis otsustasime, et oleks vaja korra veel poes käia ning seejärel oli mul ja Neelal plaanis jõusaali minna. Mina otsustasin siiski, et tahaksin seekord hoopis Lilliga jalutama minna.

Koju jõudes üllatas mind see, et peagi tormas uksest sisse üks naabritest oma koeraga ning käes oli tal kingikott, mis väidetavalt oli mulle?? Just nimelt! Naaber rääkis mulle, kuidas see oli väike sünnipäevakink nii temalt kui ka osadelt teistelt pere tuttavatelt, kuna minul oli hiljuti 18. sünnipäev olnud.

Kingiks oli natuke šokolaadi, muumiteed, mida armastan, väga armas kaart ning ka imeline uus muumikruus, mida minu kaheksaliikmelises kollektsioonis kindlasti veel polnud. Kingitus oli ülimalt ootamatu, aga igati täiuslik. Aitäh teile! ❤️

Naaber mainis, et nende kõigi meelest oli mind olnud väga tore kohata ja loomulikult oli ka minul neid sama tore kohata!

Igatahes läksime siis naabriga kahekesi mõlema koeraga jalutama ning rääkisime terve tee juttu. Möödudes naabri majast, kutsus ta mind korra tuppa, et näidata mulle oma muumikruuside kollektsiooni ning ka personaalset suveniiri Tallinnast, mille ta mõned aastad tagasi sealt ostnud oli.

Naaber oli väga sõbralik, kuid kuna õues oli juba pime, hakkasin tagasi kodu poole liikuma, mis oli kah umbes viie sammu kaugusel tegelikult.

Kodus sõin õhtusööki ja otsustasin, et oleks mõnna oma vanematele helistada. Nendega rääkisin ligi 1,5 tundi juttu ning oli tõsiselt meeldiv muljeid vahetada ja niisama uurida ning puurida, mida kõike huvitavat on vahepeal kodus juhtunud.

Kõne lõpetades läksin teiste pereliikmete juurde tagasi ja jutustasime pikalt, kuni unisus sundis taaskord magama minema.

Päev oli väga vahva!

Seitsmeteistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Teisipäeval ärgates olin tegelikult veidi ärevil. Mulle oli esialgu öeldud, et ma ei pea ühtegi siinset kontrolltööd tegema, kuid olin siiski otsustanud inglise keele töö tegemist proovida. Ainuke asi, mille peale olin unustanud mõelda, oli see, et ingliskeelsed terminid olid mulle juba selged, kuid nende soomekeelseid vasteid ma küll ei osanud, kuna need sõnad olid võrreldes minu enda soome keele oskusega kordades spetsiifilisemad.

Olin tegelikult veidi sisse maganud ja olin hiljaks jäämas, kuid suure vihmasaju tõttu otsustasime õnneks autoga kooli minna. Seega sõin kähku hommikusöögi ära ning siis suundusime juba koos Jooa ja Neelaga kooli.

Koolis algas töö kell 8.35, kuid minu suureks üllatuseks ei olnud seal ühtegi tõlkeülesannet, seega test tundus üsna lihtne. Kuigi töö tegemiseks oli aega kuni 2 tundi ja 50 minutit, olin ma esimese tunniga peaaegu kõik valmis saanud. Õpetaja oli maininud, et kõige varem võib lahkuda kell 9.50 ning kuna sinnani oli veel umbes 20 minutit aega, asusin rahulikult kirjutamisülesande kallale.

Loomulikult, olles mina ise, läksin kirjutamisega liiiiiiga hoogu ning alles tund aega hiljem taipasin ringi vaadata. Siis märkasin, et peaaegu kogu klass oli juba töö sooritanud ja lahkunud. Kui hakkasin enda tööd ära saatma, tekkis mingi viga ja kuigi õpetaja sai selle kiiresti korda, pidin ikkagi mingi osa uuesti kirjutama.

Kui kõik valmis sai, esitasin töö ära ja rääkisin veidi õpetajaga, kes kiitis mind essee eest, mille olin kaks nädalat varem kõige esimeses inglise keele tunnis valmis kirjutanud. Õpetaja ütles, et minu teemakohased teadmised on muljet avaldavad ning pärast kiidusõnade kuulmist ja loomulikult nende eest tänamist suundusin ülimalt hea meelega kodu poole jalutama.

Jalutamine võttis umbes 40 minutit, kuid oli väga rahulik ja igati hea viis, kuidas natukene erinevaid mõtteid läbi mõelda, mille jaoks ma muidu poleks ehk aega leidnud.

Koju jõudes ootas mind Lilli, kes oli hoogsalt juba valmis tagahoovis mängima. 

Läksime siis õue ning heitsin talle tagasitoomiseks tennisepalli igasse hoovi nurka, kuhu vähegi võimalik.  🥎

 Umbes 15–20 minutit hiljem läksime Lilliga tuppa tagasi ja sõin lõunaks makarone hakkliha ja värske kurgiga. Kõrvale võtsin ka banaanijogurtit, mis oli imehea. 😋

Õhtupooliku veetsin kooli kunstiprojekti kallal töötades. Hiljem käisin veel pesus ja läksin magama.

Kuueteistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Esmaspäev algas kell 12.05 kordamistunniga inglise keele töö jaoks. Tunnis rääkisime üle töösse tulevad teemad ja kontrollisime seejärel teadmisi ühe Kahooti roundiga. 

 Lisaks saime õpetajalt soovitusi, kuidas tööks kõige paremini valmistuda. 

Tunni lõppedes suundusin kooli lähedal olevasse K-Supermarketisse, kust ostsin endale koju mõningaid snäkke, näiteks banaane ja kuivatatud mango viile. Seejärel sõitsin koju, kus veetsin paar tundi kooliteemasid korrates ning oma kunstiprojektiga tegeledes.

Päev tundus mulle aga veidi igavavõitu, seega kui Jooa hakkas Neelat trenni viima, küsisin loomulikult, kas võin ise ka kaasa minna. Vastuseks sain sama mõnusa „ikka!“. Seega sõidutasime esmalt Neela trenni, mis toimub umbes 20-minutilise autosõidu kaugusel Iist.

Seejärel suundusime poodi nimega HalpaHalli, kust läksime otsima Soomes nüüdsest kohustuslikku autokleebist, mis näitab, et autojuht on alaealine. Seda siia sekka mainides: Soomes on võimalik autoluba taotleda juba enne 18. eluaastat, kuna siin on paljud elamud, poed, koolid ja töökohad hõredamalt laiali kui näiteks Eestis.

Igatahes HalpaHallist seda ei leidunud ning kui olime seal natuke niisama ringi nuuskinud, läksime Kärkkäisele. Sealt me seda KA ei leidnud, kuid ostsime mõned muud asjad.

alaealist juhti tähistav kleeps

Seejärel suundusime S-Marketi, kuhu oligi tegelikult kõige algsem plaan koju toidukaupu ostma minna. Saiast kuni juustu, jogurti ja hakklihani välja ostsime kõik vajaliku ning tassisime asjad autosse.

Selleks ajaks oli kell juba 21.20 ja Neela trenn hakkas peagi lõppema ehk hakkasime tagasi sinnapoole sõitma. Sõidu ajal näitas Jooa mulle lahedaid pisidetaile, mida nende autos muuta saab, näiteks LED-tulede värvi valimist ning seda, kuidas bensiini- ja elektrimootori vahel vahetada, kuna nende auto on Mercedes-Benzi hübriid. 😁 Auto, nagu selgus, on ikka väga kift!

Igatahes, kui kohale jõudsime, võtsime Neela peale ja põrutasime tagasi kodu poole. Päev oli muutunud igavast täitsa vahvaks ning õppisin kindlasti üht-teist ka autode kohta.

Kodus sõin veel väikese ampsu õhtusööki ja läksin magama, sest järgmisel päeval ootas ees inglise keele töö.

Viieteistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Sünnipäeva järgne päev oli väga rahulik, sest kõik olid ilmselt eilsest natuke väsinud.

Isiklikult veetsin esimese poole päevast niisama oleskledes. Kuna olin terve hommikupooliku niisama istunud ja mitte midagi erilist teinud, otsustasin pärastlõunal natukeseks jalgrattaga ringi sõitma minna.

Esialgne plaan oli lihtsalt mõned majadevahelised tänavad läbi sõita, et naabruskonda paremini tundma õppida. Kuid mida rohkem ma ringi väntasin, seda suuremaks muutus mu avastamishuvi ning lõpuks sõitsin läbi juba päris mitmesuguseid naabruskondi.

Sõidu jooksul jõudsin ületada kolm erinevat silda. Esimesena sõitsin üle Iijoki raudtee- ja maanteesilla, kus nägin ka Rovaniemi poole sõitvat rohelist VR-i rongi. Sealt sõitsin tagasi teisele poole ning ületasin silla Illinsaarele. Seejärel sõitsin veel edasi, kuni jõudsin kohani, kus oli silt, mis näitas, et algab „Põhja-Ii“. Sealt otsustasin lõpuks kodu poole tagasi pöörduda.

Koju jõudes üllatas kõiki see, kui pikaks mu „väike tiir“ lõpuks kujunenud oli. 

Kogu sõidu ajal kuulasin ingliskeelset taskuhäälingut, kust sain muu hulgas teada, et Halloweeni juured ulatuvad üle 2000 aasta tagasi Iirimaale, kus tähistati keldi Samhaini festivali, mis märkis saagikoristusperioodi lõppu ja pimeda talvepoolaasta algust. Samuti räägiti Stingy Jacki rahvajutust, mida seostatakse tänapäeval tuntud Jack-o'-lanterni ehk kõrvitsalaternaga.

Kokku sõitsin 20,19 km (käekell näitas täpsemalt!). Koju jõudes oli võhm väljas ning läksin pessu. Voodisse pikali heites uinusin vist hetkega..

Neljateistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

P

Laupäeval olime kõik juba kell 6.30 püsti ja liikvel, sest ees ootas Neela ja minu ühine sünnipäevapidu! Sõime hommikusööki, tegime meiki, sättisime juukseid ja panime ennast valmis. 

Kell 9 istusime lõpuks autosse ning võtsime tee pealt peale ka minu Saksamaalt pärit vahetusõpilasest sõbranna Swantje. Seejärel võtsime suuna Oulu poole.

Kohale jõudsime umbes kell 10. Sünnipäevaks olime broneerinud korterihoone 16. ehk kõige kõrgemal korrusel asuva korteri, kust avanes mega ilus vaade üle Oulu ning mille juures oli ka rõdu. Kõik oli väga fancy… kuni selgus, et me ei saa isegi ust lahti...

Kulutasime umbes 25 minutit elektroonilise lukuga võitlemisele ja pidime lõpuks isegi kinnisvarahaldurile helistama. 

Aga no mis sünnipäevapidu see oleks, kui vähemalt üks asi alguses täiesti käest ei läheks? 

Lõpuks saime sisse ja hakkasime kohe kaunistama.

Peo teemaks olid bling bling ja sinised toonid koos hõbedaga. Panime õhupallid üles, sättisime snäkid välja ja tegime kõik muu valmis. Varsti hakkasid esimesed külalised saabuma ning kõigil olid tõesti ägedad ja teemakohased riided.

Kella 12 paiku olid peaaegu kõik kohal, seega laulsime mulle ja Neelale koos „Palju õnne“ ning lõikasime koogi lahti. 

Kuigi suurem osa külalistest olid Neela sõbrad, sugulased ja perekond, mõned neist tõid ka mulle kingitusi. 

See oli päriselt nii armas ja südantsoojendav ning tekitas tunde, et mind on nende perre väga-väga hästi vastu võetud. ❤️

Tutvustasin ennast kõigile, jutustasime, tegime õhupalliga paar võrkpalliringi, tegime vist umbes 1000 pilti ja lihtsalt nautisime päeva. Tegelikult oli nii vahva, et unustasin vahepeal üldse ära, et mul telefon olemas on. Hiljem pidin teistelt blogi jaoks pilte küsima, sest enda telefonis oli neid kokku 2. 

Päeva jooksul sain teada ka päris palju huvitavaid asju pere ja nende traditsioonide kohta. Näiteks seda, et Hellu tädi toob juba aastaid kõigile lastele alati sama „Lauantai“ kommipaki. Ja võin uhkusega öelda, et ka mina sain ühe, st success. 😌

Peol oli isegi bingo, kus tuli kõrvad kikkis kuulata, kas keegi küsib näiteks sünnipäevalapselt tema kooli või trenni kohta ja igasuguseid muid asju. 

Bingo võitis pere väike sugulane Minka, kes oli üliarmas ja sõbralik 11-aastane tüdruk.

Paari tunni pärast hakkasid külalised vaikselt lahkuma, kes Rovaniemile, kes mujale. 

Kui kõik olid läinud, tegime kiire koristuse ja hakkasime asju autosse tassima. Kuna asju oli päriselt PALJU, pidime kõik vähemalt 3 korda liftiga sõitma. 

Kui lõpuks kõik autos, siis alustasime tagasisõitu. Panime Swantje tema kodu juures maha ja sõitsime ise koju. Kodus tassisime kõik asjad tuppa ning sõime natuke. 

Kõik olid selleks hetkeks juba vägaaa väsinud, aga samas oli terve köök ja külmkapp ikka toitu täis: kooki, soolaseid muffineid, chipse, komme  ja kõike muud. Ehk nälga surra ei olnud kindlasti võimalik.

Umbes tunni pärast tulid külla veel mõned lähedasemad sugulased, kes olid ka peol olnud. Rääkisime nendega ja kui nemad lahkusid, algas telekast meeste võrkpalli EM-i kolmanda koha mäng.

Soome mängis Sloveeniaga ning tegi neile 3 : 0 ära, mis tähendas, et Soome sai EM-il pronksmedali. 

Hiljem vaatasime ka finaali, kus Poola alistas Prantsusmaa ja tuli kolmandat korda Euroopa meistriks.

Pärast seda päeva ei olnud meil enam ausalt öeldes mitte mingisugust energiat alles. Kõigil olid kõhud head-paremat täis ja silmad vajusid lihtsalt kinni.

Nii lõppeski minu neljateistkümnes päev väga pika, väga toreda ja väga toidurohke sünnipäevapäevaga. ❤️

 

Kolmeteistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

 

Reedel ärkasin millegipärast juba kell 8, kuigi kool algas mul alles kell 12.05 ja päeva ainukeseks tunniks oli matemaatika. Tänases tunnis õppisin integraali erinevaid teemasid ja lahendasin nende kohta ülesandeid.

Kui tund läbi sai, läksime Swantjega poodi. Käisime K-Supermarketis ja ostsime mõned asjad ning sealt edasi sõitsime tavapärasest veidi teist teed pidi oma naabruskonna poole. Õues oli lihtsalt nii mõnus ilm. Päike paistis ja üle pika aja oli jälle mõnusalt ilus sügisene päev. ☀️

Koju jõudes mängisime hoovis natuke Liliga, kelle energiavarud on reaalselt lõpmatud. Viskasin talle aina uuesti ja uuesti palli ning tema tõi selle iga kord sama entusiastlikult tagasi. Lõpuks tahtsin juba tuppa minna, et lonks vett võtta, sest ega minul neid lõputuid energiavarusid ei ole. 

Toas sõin veidi ja veetsin järgmise tunni matemaatikat harjutades ning samal ajal Jooaga jutustades. Naljatasime päris palju ja minu meelest on Jooaga alati väga vahva rääkida, kuidagi tekib alati mingi täiesti suvaline teema, millest edasi jutustada.

Peagi tuli koju Neela ja siis lollitasime natuke kolmekesi. Pärast seda mängisin Neelaga veel veidi lauamänge ning siis otsustasin õue minna, et oma vanematega niisama telefonis juttu rääkida ja viia nad kurssi ka kõigi minu ees ootavate plaanidega.

Olin isaga päris pikalt rääkinud, kui poest jõudis koju pereema Saana. Läksin talle appi toiduaineid tuppa tassima ja kui kõik asjad olid lõpuks köögis, hakkasime valmistuma järgmisel päeval toimuvaks sünnipäevapeoks.

Tegime erinevaid snäkke, jutustasime ja toimetasime köögis ning lõpuks kaunistasime Neelaga koos ära koogi, mille olime kaks päeva varem ise küpsetanud. Nüüd oli see päriselt valmis ja laupäevaks pidu ootamas. 🎂

Pärast kõiki neid ettevalmistusi läksime pere potentsiaalse uue autoga proovisõidule. Nimelt oli tegemist täiesti uhiuue ja täielikult elektri pealt töötava BMW-ga. Sõitsime sellega ühte linnast väljas olevasse poodi, kust ostsime veel mõned asjad homseks sünnipäevaks.Terve sõidu vältel arutasime muidugi autosid ja seda, mida me just sellest autost arvame. 

Koju jõudes tegime Neelaga veel veidi vingerpusse ja loomulikult pidime neid ka vanematele esitlema. Mõned asjad on lihtsalt liiga head, et neid ainult endale hoida. 😌

Seejärel otsustasime pesus käija. Pärast pesu föönitasin juukseid ja samal ajal käis telekast võrkpalli EM-i mäng Prantsusmaa ja Soome vahel. Kahjuks ei olnud see Soome jaoks just kõige edukam mäng ning seekord tuli vastu võtta päris korralik kaotus. Vahepeal jõudsid koju ka Jooa ja Mila.

Kuna järgmisel päeval ootas ees varajane äratus ja terve päev täis tegemist, hakkasime lõpuks kõik magama sättima.

Ja nii lõppeski minu kolmeteistkümnes päev.

Kaheteistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

 

Kaheteistkümnes päev algas sellega, et magasin hommikul pikalttttt. Nimelt oli täna minu klassil filosoofias töö, kuid mind oli sellest vabastatud, seega ei pidanud ma selleks kooli minema. Seejärel oleks tegelikult olnud ühiskonnaõpetuse tund, kuid õpetaja kirjutas kõigile, et nad kordaksid iseseisvalt kodus, nii et lõpuks ei pidanud ma täna üldse kooli minema. 

Tõusin hommikul, sõin hommikusööki ja rääkisin samal ajal natuke Jooaga juttu. Seejärel läksin enda tuppa koolitöid tegema. Paar tundi hiljem läksin koos pereema Saana ja koera Liliga jalutama. Jalutamine oli väga hea vaheldus õppimisele ja üleüldse lihtsalt mõnus. Koju tulles sõin lõunat, jutustasin teistega ja läksin siis tagasi õppima.

Kui Neela koju jõudis, rääkisime natuke juttu. Valasin endale smuutit ja siirdusin jälle õppimise juurde. Mõni tund hiljem hakkasime ennast autosse sättima, sest otsustasime sõita Jakkukylä rippsilla juurde päikeseloojangut vaatama.

Sõitsime vist umbes 15 minutit ja jõudsimegi kohale. Jakkukylä sild on ava pikkuse poolest Põhja-Euroopa pikim metallkonstruktsiooniga kergliikluse rippsild. Selle kogupikkus on 250 meetrit ning sild ületab peaaegu 200 meetri laiust Iijoki jõge.

Vaatasime seal lihtsalt ringi, nautisime vaadet ja nägime ka Jaku kooli, mis asub silla lähedal. Päikeseloojang oli tõesti ilus ja seal oli kuidagi eriti rahulik olla. 🌅

Pärast loojangut suundusime tagasi autosse ja sõitsime kodu poole. Terve tee rääkisime ja naersime ning meenutasime eelnevatest päevadest igasuguseid naljakaid juhtumisi. 

Koju jõudes sõime õhtusöögiks tortillasid, mis olid mega maitsvad. Seejärel rääkisime perega veel niisama juttu ja võrdlesime natuke lapsepõlvepilte. Oli vahva vaadata, millised kõik kunagi välja nägime ja milliseid asju keegi väiksena tegi. 

Õhtu lõpetasin loomulikult Neelaga lauamänge mängides. Nagu ikka, läksime mängudega natuke liiga hoogu ja lõpuks oli jälle palju naermist.

Seega oli kaheteistkümnes päev natuke rahulikum kui eelmine, aga ikkagi täis õppimist, perega koos olemist, ilusaid vaateid ja muidugi liiga palju lauamänge.

Üheteistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

 

Kolmapäeval ei tahtnud ma tegelikult üldse kooli minna. Esiteks olin ma midagi väga tähtsat ära kaotanud, teiseks oli mu sülearvutiga midagi natuke viltu ja kolmandaks algas koolipäev kell 8 hommikul. 🥱💤

No okei, kooli peab ikka minema, muud moodi targaks ei saa. Olin Swantjele hommikul sõnumi saatnud, et kuna ärkasin suht hilja, jään tõenäoliselt kooli hiljaks ja et ta mind seetõttu ei ootaks. Õnneks vedas mul, sest Jooal oli kohe pärast kooli trenn, seega läks ta kooli autoga, seega ka mina sain autoga kooli. Auto esiklaas oli varahommikul täitsa jääs, aga veidi siblimist hiljem ja olime juba kooli poole teel. Jõudsime täpselt õigeks ajaks inglise keele tundi.

Ii Gümnaasiumis kasutatakse peaaegu igas tunnis peamise õppevahendina kooli poolt antud sülearvuteid koos digitaalse õppematerjaliga, aga kuna minu personaalne sülearvuti oli veits katki, võttis mul igasugune koolitöö tegemine umbes kolm korda rohkem aega kui tavaliselt. 😑

Pärast kahte inglise keele tundi oli ühiskonnaõpetus, kus kasutame alati vihikut, et õpetaja jutu järgi endale konspekti kirjutada. Nagu ikka, alustasime tundi selle päeva uudiste vaatamisega. Sealt sain teada, et täna on EM-il vastamisi Soome ja eelneva võitja tiitlit hoidev Itaalia.

Kui uudised lõppesid, andis õpetaja meile ülesandeks vastata erinevatele ühiskondlikele küsimustele Ii valla kohta, kasutades Googlet. Möödus ainult10 aastat kui sain  oma arvutiga kuidagi küsimustele vastatud. Samas sain ühiskonnaõpetuse tunnis endale ka ühe uue sõbra, kelle nimi on Sofia. Ütleksin, et kannatused olid ennast väärt.

Tunni lõppedes läksime Sofia ja Swantjega kolmekesi sööma, kus rääkisime segamini nii inglise kui ka soome keelt, et Swantje ka kõigest aru saaks. 😊

Ühiskonnaõpetuse järel oli meil kunstitund, mida Sofial polnud, seega läks tema koju. Kunstitunnis tegime oma multikategelastele mustad outline'id. Tund läks üsna kiiresti ja kuna järgmine tund oli vaba, suundusime Swantjega raamatukokku, kus oli ka suur osa meie ülejäänud klassist.

Raamatukokku jõudes vaatasin läbi telefonis olevad teavitused ning siis juhtus midagi, mis muutis mu päeva täielikult. Sain teada, et minu kaotatud väga tähtis ese oli leitud ja mulle tagastatud. Ma olin sellest nii õnnelik, et hakkasin peaaegu nutma. Hüppasin natuke ringi ja helistasin vanematele sellise kiirusega, et isegi Galileo Galilei oleks kulmu kergitanud. 

Pärast umbes poolt tundi telefoniga rääkimist suundusin Swantje juurde tagasi ja tundsin ennast koheselt kordades kergemalt kui varasemalt samal hommikul. Rääkisin talle heast uudisest ja ta oli minu üle hea meel. Minu jaoks oli uudis suuuuuur kergendus.

Siis otsustasime minna poodi, et Swantje saaks Neela sünnipäevapeoks (laupäeval) talle kingitust otsida. Valisime asjad välja ja kõndisime kooli tagasi, proovides mingisugust uut Haribo kommi, mis muide on Saksamaa firma, kui keegi ei teadnud. 😌

Siis algas päeva viimane tund – filosoofia. Teised kordasid järgmisel päeval olevaks tööks, Swantje õppis soome keelt ja mina jutustasin veidi Sofiaga, sest minu arvuti oli endiselt katki. Koolipäev lõppes kell 16.10.

Pärast kooli sõidutas Jooa mind koju tagasi ja erinevalt hommikust, mil olin üsna vaikne, rääkisime terve tee jälle juttu, naljatasime ning õpetasin talle veidi eesti keelt.

Kodus hüppasin peaaegu lakke, kui nägin, et minu kadunud ese oli täiesti ühes tükis tagasi koju jõudnud. Üks suur mure oli lihtsalt järsku kadunud. Ja siis mainisin pereisale Jonile, kes on IT-vallas spetsialist, et mu arvutil on midagi viga ja sellega on väga raske asju teha.

Joni hakkas asja kohe uurima. Mööda läks vist kümme minutit ja probleem, mida olin terve koolipäeva proovinud lahendada, oli järsku täiesti korras nii nagu kõik on Norras.  (Aitähhh Joni!!!)

Sellest hetkest alates võin ausalt öelda, et kõik oli jälle nii hea kui olla saab. Süda oli rahulik, meel oli hea ja otsustasime Neelaga veidi mänge mängida. Sõin natuke lõunat ja siis hakkasime Neelaga koos tema sünnipäevaks kooki küpsetama.

Mingil hetkel märkasime, et meil oli jahu puudu, seega käisime nobedalt naabrite juurest seda toomas, kuid siis hakkasime päriselt küpsetama. Ausalt öeldes läksid alguses paar juhist veits valesti, aga tänu pereema Saanale sai kõik päästetud. Kaks tundi hiljem oli kook valmis ja kaunistatud ning olime tulemusega väga rahul. Need kaks tundi möödusid ausalt nagu üks minut.

Koristasime Neelaga loomulikult ka köögi ära ja siis otsustasin pessu minna. Aga just siis küsiti minult, kas ma sooviksin täna sauna minna.

Kas ma sooviksin? - Loomulikult! 

Pool tundi hiljem oli saun valmis. Leilitasime, käisime vahepeal õues jahtumas ja lihtsalt nautisime õhtut. Kui uni hakkas peale tulema, käisin pesus ning sättisin ennast magamaminekuks valmis. Samal ajal vaatasid teised pereliikmed telekast seda võrkpalli EM-i mängu, millest hommikul uudistes räägiti – Soome vs. Itaalia.

Hiljem kuulsin Jooalt, et Soome võitis Itaaliat 3 : 2 ja pääses kaugemasse vooru kui kunagi varem. Nii et kui hommik algas üsna katastroofiliselt, siis õhtuks oli kuidagi kõik jälle paigas. ❤️

Ja nii lõppeski minu üheteistkümnes, üllatusi täis päev siin väikses paigas nimega Ii. 💗

Kümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Teisipäeval algas mul kool alles kell 10.10 ning esimeseks tunniks oli matemaatika.

Hommikul sõitsime kooli jalgratastega mina, Swantje ja Jooa. Kooli jõudes rääkisin matemaatikaõpetajaga ning sain võimaluse gruppi vahetada, et saaksin integraali õppida!

Pärast matemaatikat oli söömine ja seejärel filosoofia. Koolipäev oli päris lühike. Pärast eilset päeva oli tegelikult päris hea tunne jälle natuke rohkem naerda ja midagi teha.

Kuna ilm oli viimase nädala jooksul olnud peamiselt pilves ja/või vihmane, otsustasime tänast päikest ära kasutada ja sõita Swantjega koos Ii randa, täpsemalt Vihkosaaren uimarannale.

Rand oli vägaaa ilus ja nautisime seal olemist. Planeerisime Swantjega, mida võiksime järgmisel korral koos küpsetada ja keda veel kaasa kutsuda. 

Loomulikult tegime ka palju pilte ja videoid ning olime niisama. Vaade oli tõesti ilus ja nägime isegi, kuidas keegi ujuma läks.

Seejärel suundusime minu kodu poole, kus ootas meid Neela. 

Tutvustasime Swantjet kogu perele, pakkusime talle süüa ja läksime siis Neela ja Swantjega, minu tuppa omi jutte rääkima. 🤭

Loomulikult mängisime ka päris palju lauamänge, näiteks Kimble’it, Virust, Halli Galliat ja Telestrationsit.

Mööda läks umbes kaks tundi, kuni Swantje arvas, et oleks paras aeg koju minna, sest tema vahetusvanemad olid juba hakanud muretsema, kas temaga on kõik korras. Kuigi mul olid juba enda pidžaamapüksid jalas, hüppasin siiski jalgratta peale ja saatsin Swantje ilusti tema koduni ära. 🏠

Siis sõitsin koju tagasi ja rääkisin veel kõigiga juttu. Hiljem helistasin ka oma vanematele ning lõpuks läksin magama, sest olin päris väsinud.