Meeting Point Sicily: An Identity and Coexistence Case Study Kokkuvõte – õppimine ei lõppenud koolituspäeva lõppedes

 Viis koolituspäeva Sitsiilias andsid meile uusi teadmisi ja praktilisi ideid, kuid nädala lõpuks sai selgeks, et suur osa õppimisest toimus hoopis väljaspool ametlikku programmi. Rahvusvahelise koolituse väärtus ei seisnenud ainult selles, mida õppisime Robertalt või mida kogesime erinevaid paiku külastades ning seal erinevaid ülesanded tehes. Sama olulised olid inimesed, kellega kohtusime, ning vestlused, mis jätkusid veel kaua pärast koolituspäeva lõppu. 

Õhtuid veetsime sageli koos Iirimaa ja Küprose õpetajate ning Ameerika päritolu, kuid Tšehhis töötava õpetajaga. Ühel õhtusel paadireisil tutvusime ka Austraaliast pärit naisega, kes liitus järgnevatel õhtutel meie rahvusvahelise seltskonnaga.  Nii kujunesid õhtused ühised söögikorrad justkui koolituse mitteametlikuks jätkuks. Söögilaua ümber toimusid pikad ja põnevad vestlused, kus rääkisime oma riikidest, haridussüsteemidest, koolikultuurist, õpetaja tööst ning sellest, milliste probleemide ja võimalustega eri riikides kokku puututakse. 

Austraallanna oli hariduselt jurist, kuid tema igapäevatöö oli seotud lahutatud perede ja nende lastega ning perevaidluste lahendamisega – meie mõistes oli tema töö lähedane perelepitaja omale. Seetõttu sobitus ta õpetajate seltskonda suurepäraselt ning tõi vestlustesse veel ühe huvitava vaatenurga: kuidas toetada lapsi olukordades, kus nende pereelu on muutunud, ning kuidas teha koostööd vanematega nii, et esikohal oleks lapse heaolu. 

Need vestlused tuletasid meelde, et kuigi meie ametinimetused ja haridussüsteemid võivad olla erinevad, tegeleme kõik suuresti samade küsimustega – kuidas mõista noort inimest, kuidas teda toetada ja kuidas luua keskkond, kus tal oleks võimalik kasvada ja õppida. 

Kui üks inglise keel ei olegi lihtsalt „inglise keel“ 

Anu jaoks kujunesid eriti huvitavaks õhtused vestlused keele teemadel. Harva avaneb võimalus kuulata korraga inglise keelt emakeelena kõnelevaid inimesi nii erinevatest maailma piirkondadest ning nendega keele erinevuste üle arutleda. Selgus, et teema pakkus vähemalt sama palju huvi ka inglise keelt emakeelena kõnelejatele endile. 

Meie vestlustes tuli väga hästi esile, et inglise keel ei ole üks ühesugune keel, mida kõik emakeelsed kõnelejad alati probleemideta mõistavad. Erinevused sõnavaras, häälduses, väljendites ja kultuurilises kontekstis võivad olla üllatavalt suured. 

Ameerika päritolu õpetaja, kes töötab Tšehhis ning õpetab inglise keelt, Briti kirjandust ja draamat, rääkis näiteks, et ka tema peab Briti kirjandust lugedes aeg-ajalt sõnastikust tundmatute sõnade või väljendite tähendusi kontrollima. 

Iirimaa õpetajaga rääkides jõudsime piirkondlike aktsentideni. Selgus, et näiteks Corki aktsent võib olla keeruline isegi teistele iirlastele. Austraalia inglise keel tõi vestlusse omakorda hulgaliselt lühendeid ja kohalikke väljendeid, mis jäid teistele inglise keelt emakeelena kõnelejatele kohati täiesti arusaamatuks. 

Sellised vestlused olid keeleõppe seisukohalt väga väärtuslikud. Need näitasid, et keeleoskus ei tähenda iga sõna teadmist ega ühe kindla „õige“ inglise keele rääkimist. Palju olulisem on oskus suhelda, küsida, täpsustada, kontekstist tähendust otsida ning aktsepteerida erinevaid viise sama keele kasutamiseks. 

See on oluline mõte ka õpilastele edasi anda. Võõrkeele rääkija ei pea kartma eksimist ega tundmatuid sõnu – isegi emakeelsed kõnelejad peavad vahel üksteiselt küsima: „Mida sa selle all mõtled?“ 

Mõtted meie enda õpilaste õpirändest 

Koolitusnädal andis meile Kaiga ka palju aega omavahelisteks aruteludeks. Võõras keskkonnas olles ja ise õpirändes osaledes hakkasime paratamatult vaatama kogu kogemust ka oma õpilaste pilgu läbi. 

Arutasime, kuidas edaspidi õpilaste õpirändeid korraldada, milliseid tegevusi neile pakkuda ning kuidas muuta rahvusvaheline kohtumine sisuliseks õppimiskogemuseks. Sitsiilias kogetu näitas väga hästi, et õpirände väärtus ei seisne ainult selles, kui palju vaatamisväärsusi jõutakse ära näha. Oluline on anda noortele võimalus kohaliku elu ja inimestega päriselt kokku puutuda. 

Samuti mõtlesime sellele, kuidas meie ise oma kultuuri väliskülalistele tutvustame. Mida tahaksime, et Eestisse saabuv noor meie kultuurist mõistaks? Kas piisab Tallinna vanalinnast ja tuntud vaatamisväärsustest või võiksime aidata külalistel märgata ka meie igapäevaelu, loodust, toidukultuuri, keelt, traditsioone ja inimeste lugusid? 

Sitsiilia kogemus andis selleks mitmeid häid ideid. Trapani aardejaht näitas, kuidas linnast endast saab õppematerjal. Segesta õpetas, kuidas ajalooline paik võib aidata arutleda kultuuride kohtumise ja kultuuripärandi säilitamise üle. Soolaväljadel nägime, kuidas ühe teemaga saab ühendada looduse, ajaloo, majanduse ja kestlikkuse. Levanzo viie meele ülesanne õpetas paika aeglasemalt vaatama ja tunnetama. Sitsiilia koduköögis kogesime aga, kuidas toidu valmistamise kaudu saab edasi anda teadmisi, mida ühestki retseptist täielikult õppida ei saa. 

Kõiki neid ideid on võimalik kohandada ka meie enda õpilaste õpirännetesse ja väliskülaliste vastuvõtmisse. 

Õppimiseks peab jääma aega 

Üks oluline mõte, mille Sitsiiliast kaasa võtame, puudutab aga hoopis aega ja õppimise tempot. Koolis kipume sageli koostama väga tihedaid tunnikavasid. Iga minut on arvel, tegevused järgnevad üksteisele ning õpetajana tunneme vahel, et kõik kavandatu peab kindlasti tehtud saama ja soovitavalt täpselt ettenähtud ajal. Sitsiilia koolitus tuletas meelde, et õppimine ei pea alati niimoodi toimuma. 

Vahel tuleb osata võtta aega ja lasta asjadel voolata. Kui tekib hea küsimus, tasub selle juures peatuda. Kui algab huvitav arutelu, ei pea seda katkestama ainult sellepärast, et tunnikavas ootab juba järgmine tegevus. Kui kogemus tekitab emotsiooni või uusi mõtteid, peab õppijal olema võimalus neid väljendada ja teistega jagada. 

See koolitus näitas väga selgelt, kui oluline roll on refleksioonil, analüüsil, arutelul ja kogetu mõtestamisel. Peaaegu iga praktilise tegevuse juurde kuulus hetk, mil rääkisime sellest, mida märkasime, mida tundsime, mida uut teada saime ja millega saame kogetut võrrelda. Sageli oli just sellele järgnenud vestlus vähemalt sama väärtuslik kui tegevus ise. 

See pani mõtlema ka meie enda õpetamisele. Õpilase jaoks ei pruugi kõige olulisem õppimine toimuda hetkel, mil õpetaja midagi selgitab või ülesanne ära tehakse. Õppimine võib toimuda hoopis pärast tegevust – siis, kui õpilane saab peatuda, oma kogemust sõnastada, teiste mõtteid kuulata ning luua seoseid varem õpituga. 

Seetõttu tahame edaspidi teadlikumalt jätta õppimisse ka „tühja ruumi“ – aega küsimusteks, mõtlemiseks ja vestlusteks. Kõike ei pea jõudma. Mõnikord võib üks põhjalikult läbi mõeldud ja läbi arutatud kogemus õpetada rohkem kui viis kiiresti läbitud tegevust. Võib-olla ongi õpetaja üks keerulisemaid oskusi tajuda, millal juhtida ja millal lasta õppimisel lihtsalt juhtuda. 

Kultuur ei ole vaatamisväärsuste nimekiri 

Kui kogu nädal üheks tervikuks kokku võtta, siis muutus meie jaoks järjest selgemaks, et kultuuriline identiteet ei ole üks kindel asi ega vaatamisväärsuste nimekiri. Kultuur koosneb ajaloost ja loodusest, keelest ja toidust, traditsioonidest ja igapäevastest harjumustest. See peitub selles, kuidas valmistatakse tomatit, kui palju pannakse pannile oliiviõli, kuidas räägitakse oma kodukohast, milliseid lugusid antakse edasi lastele ja milliseid sõnu kasutatakse ühes või teises maailma otsas. 

Sama oluline on mõista, et kultuur ei ole midagi muutumatut. Sitsiilia ise on selle suurepärane näide. Saare identiteeti on sajandite jooksul kujundanud erinevad rahvad ja kultuurid, meri, kaubandus, põllumajandus ning inimeste liikumine. Erinevad mõjutused ei ole kohalikku kultuuri kaotanud, vaid on saanud selle osaks. 

Kõige olulisemaks jäid inimesed  (Kaart piirkondadest, kust me pärit oleme)

Nädala jooksul saime kinnitust, et kultuuriteadlikkust ei saa õpetada ainult faktide kaudu. Kultuuri tuleb kogeda: vaadata, kuulata, maitsta, küsida, võrrelda ja selle üle arutleda. Sama kehtib rahvusvahelise õppimise kohta. Võime osaleda loengutes ja töötubades, kuid sageli jäävad kõige paremini meelde hoopis vestlused bussis, laevas, jalutuskäigul või õhtuse söögilaua ümber. 

Meie koolitus algas küsimusega, kuidas kasutada Sitsiiliat kultuurilise teadlikkuse ja globaalse mõistmise õpetamiseks. Nädala lõpuks olime seda ise väga praktiliselt kogenud. Me ei õppinud ainult Sitsiilia kohta. Õppisime üksteiselt ja üksteise kohta ning hakkasime uue pilguga vaatama ka omaenda kultuuri ja õpetajatööd. 

Võib-olla ongi see rahvusvahelise õpirände suurim väärtus. Võõrasse kultuuri minnes õpime tundma teisi, kuid nende küsimuste ja vaatenurkade kaudu hakkame paremini mõistma ka iseennast. 

Sitsiiliast tulime tagasi uute õppemeetodite, ideede ja teadmistega, kuid sama väärtuslikud olid uued tuttavad, pikad vestlused, erinevad vaatenurgad ning julgus anda õppimisele aega. 

Koolitus lõppes, kuid mitmed selle nädala jooksul alanud vestlused ja mõtted tulevad meiega koju kaasa. Ja ehk ongi see kõige parem märk õnnestunud õpirändest – kui reis saab läbi, aga õppimine jätkub.  

5. päev - Meeting Point Sicily: An Identity and Coexistence Case Study

 Viies päev – kogetu mõtestamine ja pilk Trapani piirkonnale 

Meie koolitusnädala viimane päev oli varasematest päevadest rahulikum ning keskendus eelkõige nädala jooksul kogetu kokkuvõtmisele, analüüsimisele ja mõtestamisele. Kui eelmistel päevadel olime palju liikunud, vaadelnud ja ise kogenud, siis nüüd oli aeg mõelda, mida sellest kõigest õpetajatena kaasa võtame. 

Päeva keskseks ülesandeks oli töötuba, mille käigus koostasime plaani, kuidas tutvustada Trapanit Euroopa kontekstis. Nädala jooksul olime piirkonda tundma õppinud väga erinevate nurkade alt ning nüüd tuli need kogemused üheks tervikuks siduda. 

Arutlesime, mis teeb Trapani eriliseks ja mida peaks sellest piirkonnast teadma inimene, kes pole siin kunagi käinud. Üsna kiiresti sai selgeks, et Trapani väärtus ei seisne ainult päikeses, meres ja kaunites vaadetes. Selle piirkonna lugu koosneb paljudest omavahel seotud kihtidest – ajaloost ja arhitektuurist, merest ja kalapüügist, soolatootmisest, loodusest, toidust, erinevate kultuuride mõjudest ning inimestest, kes kohalikke traditsioone edasi kannavad. 

Kuidas tutvustada ühte paika nii, et selle lugu päriselt kõnetaks? 

Rühmatöö pani meid mõtlema sellele, kuidas ühte linna või piirkonda üldse teistele tutvustada. Kas piisab sellest, kui nimetada tähtsamad vaatamisväärsused? Või peaksime püüdma edasi anda ka seda, kuidas selles paigas elatakse, mida inimesed väärtustavad ja kuidas minevik mõjutab tänapäeva? 

Nädala kogemustele tagasi vaadates mõistsime, et just seda oli Roberta meiega kogu koolituse vältel teinud. Trapani aardejahi kaudu õppisime linna avastama ise liikudes ja otsides. Segestas kohtusime piirkonna kauge ajalooga. Soolaväljadel nägime, kuidas loodus, inimese töö ja majandus on omavahel seotud. Levanzo saarel õppisime paika tunnetama viie meele kaudu ning Sitsiilia koduköögis kogesime, kuidas toidu valmistamine kannab edasi kultuuri ja perekondlikke traditsioone. 

Kõik need kogemused aitasid meil mõista, et paiga tutvustamine ei tähenda ainult sellest rääkimist – võimaluse korral tuleb lasta inimesel seda ise kogeda. 

Trapani pani meid mõtlema oma kodukohale 

Päeva oluline osa oli ka kogemuste vahetamine teiste kursusel osalejatega. Võrdlesime Trapanit oma linnade ja kodupiirkondadega ning otsisime sarnasusi ja erinevusi. 

Arutlesime selle üle, milline kultuuriline rikkus peitub meie enda kodukohtades ning kas oskame seda alati ise märgata ja väärtustada. Samuti rääkisime probleemidest, millega erinevad piirkonnad kokku puutuvad – näiteks turismi ja looduskaitse tasakaalust, kultuuripärandi säilitamisest ning sellest, kuidas muuta kohalik ajalugu ja kultuur noortele tähenduslikuks. 

Meie jaoks viis see arutelu mõtted loomulikult ka oma kooli ja õpilaste õpirännete juurde. Kui meie juurde tulevad külalised teistest riikidest, siis mida tahaksime neile oma kultuurist näidata? Kas viime nad ainult tuntud vaatamisväärsuste juurde või võiksime pakkuda neile võimalust kogeda ka meie igapäevaelu, loodust, toitu, keelt ja traditsioone? Sitsiilias kogetu andis selleks palju uusi ideid. 

Kõike ei pea tegema kiirustades 

Viimasel päeval sai eriti selgeks veel üks oluline õppetund, mida tahame oma õpetajatöösse kaasa võtta – õppimiseks peab jääma aega. 

Koolis oleme harjunud koostama üsna täpseid tunnikavasid. Iga tegevuse jaoks on oma aeg, üks ülesanne järgneb teisele ning sageli on tunne, et kõik kavandatu peab kindlasti tehtud saama. Sellel koolitusel oli tempo teistsugune. Tegevustele järgnesid arutelud, küsimused viisid uute küsimusteni ning alati ei olnud kõige tähtsam kiiresti järgmise punkti juurde liikuda. Kui tekkis huvitav vestlus, anti sellele aega. Just see näitas, kui suur roll on õppimises refleksioonil, analüüsil, arutelul ja kogetu mõtestamisel. 

Ei piisa sellest, et käisime soolaväljadel, Levanzol või Segestas. Oluline oli ka hiljem küsida: Mida ma märkasin? Miks see on oluline? Millega saan seda võrrelda? Mida see mulle õpetas? Kuidas saan seda kogemust oma õpilastega kasutada? 

Mõnikord võibki õppimise kõige olulisem osa toimuda alles pärast tegevust – hetkel, mil inimene saab kogetu üle mõelda ja oma mõtteid teistega jagada. 

See on kindlasti midagi, mida tahame ka oma tundides rohkem meeles pidada: kõike ei pea jõudma. Mõnikord õpetab üks hästi läbi arutatud kogemus rohkem kui mitu kiiresti tehtud ülesannet. 

Kursuse lõpus võtsime ühiselt kokku omandatud teadmised ja oskused ning andsime koolitusele tagasisidet. Arutasime, millised tegevused meid kõige rohkem kõnetasid ning milliseid meetodeid saaksime oma õpilastega kasutada. 

Üheks olulisemaks õppetunniks kujunes arusaam, et kultuuriteadlikkust ei saa õpetada ainult faktide kaudu. Kultuuri tuleb võimalusel kogeda – vaadelda, kuulata, maitsta, võrrelda, küsida ja arutada. 

Samuti õppisime nägema ümbritsevat keskkonda kui õppematerjali. Õppetööks ei ole alati vaja keerulisi vahendeid. Linnatänav, ajalooline hoone, kohalik toit, loodusala või ühe inimese jutustatud lugu võivad olla suurepärase tunni lähtepunktiks. 

Rahvusvahelises grupis töötamine näitas omakorda, kui väärtuslik on erinevate vaatenurkade kohtumine. Sama paika, traditsiooni või probleemi võivad erineva kultuuritaustaga inimesed näha hoopis erinevalt ning just nende erinevuste üle arutlemine aitab maailma paremini mõista. 

Koolituse ametliku osa lõpetas kursuse osalemistunnistuste üleandmine. Viis päeva oli möödunud üllatavalt kiiresti ning tunnistuse saamine tähistas ühe väga sisuka ja kogemusterohke koolitusnädala lõppu. 

Koolitus sai läbi, aga Roberta polnud veel lõpetanud 

Pärast tunnistuste kättesaamist oli koolitus ametlikult lõppenud. Roberta ja tema abikaasa tegid aga soovijatele ettepaneku sõita koos nendega Ericesse. See väljasõit ei kuulunud enam koolituse programmi – nad lihtsalt pidasid oluliseks, et enne lahkumist näeksime ka seda erilist paika kõrgel mäe otsas. 

See žest iseloomustas tegelikult hästi kogu nädalat. Me ei olnud Robertale lihtsalt grupp inimesi, kellele tuli ettenähtud koolitusprogramm läbi viia. Ta soovis, et saaksime tema kodupiirkonnast võimalikult tervikliku kogemuse. 

Erice asub kõrgel Monte Erice tipus ning sinna jõudes avanes meile hoopis teistsugune Sitsiilia. Keskaegse ilmega linna kitsad kivisillutisega tänavad, vanad majad, kirikud ja müürid tekitasid tunde, nagu oleksime korraks ajas tagasi astunud. 

Kõige muljetavaldavam oli aga vaade. Kõrgel mäel seistes saime vaadata alla Trapani piirkonnale – paigale, mida olime terve nädala erinevatel viisidel avastanud. Kusagil seal all olid Trapani tänavad, meri ja soolaväljad. Nädala jooksul olime liikunud nende paikade keskel, nüüd nägime neid korraga eemalt ja ülevalt. 

See oli meie koolitusnädalale kuidagi väga sobiv lõpp. Viie päeva jooksul olime õppinud Sitsiiliat vaatama lähedalt – läbi inimeste, lugude, maitsete, lõhnade ja kogemuste. Erices saime lõpuks astuda sellest kõigest korraks eemale ja vaadata tervikpilti. 

Nii nagu õppimiseski – kõigepealt tuleb kogeda ja alles siis võtta aega, et vaadata tagasi, luua seoseid ning mõtestada, mida see kogemus meile tegelikult õpetas.

4. päev - Meeting Point Sicily: An Identity and Coexistence Case Study

 Neljas koolituspäev viis meid taas klassiruumist välja, kuid seekord algas õppimine juba teekonnal. Meie sihtkohaks oli Levanzo, väike saar Sitsiilia lääneranniku lähedal Egadi saarestikus. Sinna pääsemiseks tuli meil sõita laevaga ning üsna kiiresti saime aru, et ka  teekond ise oli osa päeva õppimiskogemusest. 

Laevaga Sitsiilia rannikust eemaldudes muutus meie vaatenurk. Trapani jäi järjest kaugemale ning meie ümber oli üha rohkem merd. See pani mõtlema sellele, kui oluline on meri olnud Sitsiilia ja väikeste saarte elanike jaoks läbi aegade. Meri ei ole siin lihtsalt kaunis vaade – see on olnud ühendustee, elatusallikas, piir ja samal ajal sild erinevate paikade ja kultuuride vahel. 

Levanzo puhul aitas laevasõit mõista ka saarelisuse tähendust. Kui mandril või suuremal saarel on lihtne ühest kohast teise liikuda, siis väikesaare elanike igapäevaelu sõltub palju rohkem ilmast, merest ja laevaühendusest. Kõik vajalik ei ole alati kohe käeulatuses. Samas loob eraldatus tugeva sideme oma kodukoha, kogukonna ja loodusega. 

Kuidas „lugeda“ ühte saart? 

Levanzo avastamiseks saime seekord tavapärasest erineva ülesande. Meie töölehe pealkiri oli „Reading an Island Through the Five Senses“ – „Saare lugemine viie meele kaudu“. 

Ülesande mõte oli väga lihtne, kuid samas põnev: me ei pidanud koguma fakte ega otsima internetist vaatamisväärsuste kirjeldusi. Selle asemel tuli aeg maha võtta, vaadelda, kuulata, nuusutada, tunnetada ja mõtestada. 

Kõigepealt kasutasime nägemismeelt. Vaatlesime merd, maastikku, väikest küla, maju, paate, tänavaid ja värve. Levanzo heledad majad, sinine meri, kivine rannik ja sadamas seisvad paadid moodustasid hoopis teistsuguse keskkonna kui Trapani linnatänavad. Töölehel tuli lõpetada mõte: „Ma näen... See ütleb mulle, et Levanzo on...” Nii ei piisanud lihtsalt millegi märkamisest – tuli mõelda ka sellele, mida nähtud detailid selle paiga ja sealsete inimeste elu kohta jutustavad. 

Seejärel tuli kuulata. Mere loksumine, tuul, paadid, inimeste hääled ja kohati hoopis vaikus – kõik need helid moodustasid Levanzo helipildi. Arutlesime selle üle, milliseid tundeid erinevad helid meis tekitavad ning kui erinev võib olla ühe väikese saare helikeskkond sellest, millega oleme harjunud oma igapäevaelus. 

Lõhnade juures pöörasime tähelepanu merele, soolale, taimedele, toidule ja sadamale. Ülesanne pani mõtlema ka sellele, kuidas lõhnad on seotud mäluga. Mõni mere või toidu lõhn võib hetkega meenutada mõnda varasemat reisi, lapsepõlve või kodukohta. 

Maitsemeele puhul tuli mõelda, millised maitsed võiksid Levanzot kõige paremini iseloomustada. Meri ja kalapüük on saare eluga tihedalt seotud ning seetõttu jõudsid meie mõtetesse kala, sool, mereannid, kohalikud lihtsad toorained ja Vahemere köögi traditsioonid. Arutlesime, kuidas toit võib olla palju enamat kui lihtsalt kõhutäide – retseptid, kohalikud toorained ja söömisega seotud kombed kannavad edasi ühe paiga kultuurilist mälu. 

Viimasena keskendusime kompimismeelele. Päikesesoojad kiviseinad, kivine maapind, vesi, meretuul, paadid ja kalavõrgud jutustavad saare elust omal moel. Mõnikord aitab just füüsiline kogemus mõista paika paremini kui pikk tekst õpikus. 

Kultuuriline identiteet ei koosne ainult faktidest 

Töölehe kõige olulisem küsimus tuli aga alles lõpus: 

„Levanzo õpetas mulle, et kultuuriline identiteet on...” 

Sellele küsimusele ei olnud üht õiget vastust. Päeva jooksul hakkasime mõistma, et kultuuriline identiteet koosneb paljudest väikestest kihtidest – loodusest, ajaloost, inimeste igapäevaelust, toidust, keelest, traditsioonidest, tööst, helidest, lõhnadest ja mälestustest. 

Levanzo puhul on oluline ka inimese ja looduse vaheline suhe. Väikesel saarel on hästi tajutav, kuidas elu peab kohanema olemasolevate looduslike tingimustega. Meri määrab liikumisvõimalused, ilm mõjutab igapäevaelu ning piiratud ruum ja loodusressursid panevad mõtlema sellele, kuidas elada ja turismi arendada nii, et saare eripära säiliks. 

See sidus päeva väga hästi meie koolituse suurema teemaga – kuidas õpetada kultuurilist teadlikkust mitte ainult teadmiste, vaid kogemise ja isikliku seose loomise kaudu. 

Kogemus, mille võtsime järgmisel päeval klassiruumi kaasa 

Levanzo tööleht tuli järgmiseks koolituspäevaks lõpuni täita. Päeva alguses võtsime oma märkmed uuesti ette ning jagasime rühmaga seda üht mõtet, tunnet, pilti või tähelepanekut, mis oli meile saarel kõige tugevamalt meelde jäänud. 

Oli huvitav märgata, kuidas sama paika kogesid inimesed väga erinevalt. Ühele jäi kõige tugevamalt meelde mere värv, teisele vaikus, kolmandale tuul või soolane mereõhk, kellelegi hoopis sadam ja paadid. Just sellest kujunes oluline arutelu: me võime viibida samal ajal täpselt samas kohas, kuid meie tähelepanu, varasemad kogemused ja kultuuriline taust mõjutavad seda, mida me märkame ja kuidas nähtut tõlgendame. 

Võrdlesime Levanzo kogemust ka oma koduriikide ja kodukohtadega. Millised helid iseloomustaksid meie kodukohta? Milline lõhn räägiks meie kultuurist? Millise maitse kaudu võiks võõrale tutvustada Eestit? Milline vaade või materjal jutustaks meie kodukoha lugu? 

Sellest tekkis väga hea idee ka oma õpilastega kasutamiseks. Viie meele meetodit saab rakendada peaaegu kõikjal – kooli ümbruses, kodulinnas, loodusrajal, muuseumis või õppekäigul. Õpilastele võib anda ülesande „lugeda“ oma kodukohta viie meele kaudu ning seejärel võrrelda tulemusi kaaslastega. Nii saab ühendada loodusõpetuse, ajaloo, geograafia, keeleõppe, kunsti ja kultuuriloo ning samal ajal arendada tähelepanelikkust ja eneseväljendusoskust. 

Levanzo päev õpetas meile ehk kõige enam seda, et paiga mõistmiseks ei piisa alati sellest, kui teame selle ajalugu ja vaatamisväärsusi. Mõnikord tuleb lihtsalt peatuda, vaadata, kuulata ja tunnetada. 

Ja võib-olla oligi laevasõit Levanzo saarele selle päeva esimene ja kõige olulisem õppetund: selleks, et mõista teistsugust eluviisi ja kultuuri, tuleb vahel tuttavast keskkonnast eemalduda ning proovida vaadata maailma kellegi teise vaatenurgast.

3. päev - Meeting Point Sicily: An Identity and Coexistence Case Study

 Kolmas päev – Sitsiilia maitsed, traditsioonid ja kultuur köögilaua ümber 

Meie kolmas koolituspäev oli pühendatud Sitsiilia toidukultuurile ning sellele, kuidas toit kannab endas ühe piirkonna ajalugu, identiteeti ja traditsioone. Päeva jooksul saime kiiresti aru, et kohalikku kööki ei saa päriselt tundma õppida ainult retsepte lugedes – selleks tuleb ise käed külge panna, koos süüa teha, maitsta ja kohalike inimeste lugusid kuulata. 

Päev algas kell 9.00, kui kogunesime bussipeatuses. Sõit meie selle päeva koolituspaika kestis umbes 20–30 minutit. Kohale jõudes tervitas meid Roberta ning peagi selgus, et seekord ei toimugi koolitus tavapärases õppekeskkonnas – Roberta oli meid toonud oma ema koju. 

See muutis päeva kohe eriliseks. Meil avanes võimalus näha lähemalt, kuidas inimesed Sitsiilias päriselt elavad. Trapani servas asuv maja on osaliselt kasutusel ka majutuskohana, kuid sel päeval sai sellest meie klassiruum, õppeköök ja kohtumispaik. Selline keskkond sobis päeva teemaga suurepäraselt, sest toidukultuuri õppimiseks on raske ette kujutada autentsemat paika kui kohalik kodu. 

Retseptist üksi ei piisa 

Kohale jõudes oli suur laud juba vajalike töövahendite ja toorainega kaetud ning võisime alustada praktilise töötoaga. Valmistasime koos kahte kohalikku rooga – caponata’t ja tomatipestot. 

Just toidu valmistamise käigus tuli hästi esile erinevus selle vahel, kas lugeda retsepti või õppida toitu valmistama inimeselt, kelle jaoks need töövõtted ja maitsed on osa igapäevasest kultuurist. 

Retsepti lugedes tõlgendame juhiseid paratamatult oma varasemate kogemuste põhjal. Kui retsept ütleb näiteks, et tomatid tuleb koorida, tekib meil kohe ettekujutus, kuidas meie seda teeksime. Nüüd oli aga võimalus näha, kuidas seda tehakse Sitsiilias. 

Tomatid tuligi päriselt käsitsi koorida. Kai pakkus välja, et neid võiks ju korraks kuuma vette pista, sest nii tuleks koor lihtsamini lahti. Roberta selgitas aga, et seda tehnikat kasutatakse küll teiste toitude valmistamisel, kuid selle retsepti puhul tehakse teisiti. Väike detail, aga just sellistes detailides peitubki traditsioon. 

Nalja ja üllatusi pakkus ka oliiviõli. Kui meie mõistes tähendab „natuke õli pannile“ tõepoolest väikest kogust, siis Sitsiilia köögis võib „natuke“ tähendada midagi hoopis muud. Meie kõigi jaoks tundus õlikogus esialgu väga suur, kuid just oliiviõli on Vahemere köögi üks alustalasid ja oluline osa kohalikust maitsekultuurist. 

Need väikesed erinevused panid mõtlema, kui palju vaikivaid teadmisi on ühe traditsioonilise toidu valmistamises. Retsept annab meile koostisosad ja kogused, kuid inimene annab edasi tunnetuse, töövõtted ja traditsiooni. 

Toit jutustab Sitsiilia lugu 

Päeva jooksul tutvusime laiemalt ka Trapani piirkonna kulinaarsete traditsioonidega. Kohalikku toidukultuuri on kujundanud ühelt poolt meri ja teiselt poolt Sitsiilia pikk ning mitmekultuuriline ajalugu. 

Trapani piirkonnas on tähtsal kohal kala, eriti tuunikala, ning mere lähedus on sajandeid mõjutanud nii inimeste tööd kui ka toidulauda. Väga iseloomulik on siin ka couscous, mis võib esmapilgul tunduda pigem Põhja-Aafrika kui Itaalia toiduna. Just see näitab aga suurepäraselt, kuidas Sitsiilia asukoht Vahemere keskel on muutnud saare erinevate kultuuride kohtumispaigaks. Trapani piirkonna kalacouscous on hea näide sellest, kuidas mujalt saabunud mõjutused on aja jooksul muutunud kohaliku identiteedi osaks. 

Ka meie valmistatud caponata jutustab Sitsiilia lugu. Selle köögiviljaroa keskmes on tavaliselt baklažaan ning sellele on iseloomulik magusa ja hapu maitse ühendamine. Nagu paljude traditsiooniliste roogade puhul, leidub ka caponata’st erinevaid versioone – perekondadel ja piirkondadel võivad olla omad retseptid ja valmistamisviisid. See tuletas meelde, et „õiget retsepti“ ei pruugigi alati olla ainult üks. 

Maitsmine kui õppimine 

Päeva juurde kuulus ka kohalike toodete ja veinide degusteerimine. Veini ei käsitletud lihtsalt joogina, vaid osana piirkonna põllumajandusest, ajaloost ja kultuurist. Rääkisime kohalikest tootjatest ning sellest, kuidas traditsioonilisi teadmisi ja piirkonnale iseloomulikke tooteid põlvest põlve edasi antakse. 

Degusteerimisel pöörasime tähelepanu sellele, kuidas erinevad maitsed omavahel sobivad ning kuidas kohalikud tooted räägivad piirkonnast, kus need on valmistatud. Päeva üheks oluliseks mõtteks kujuneski see, et toit võib olla üks viis kultuuri „lugemiseks“, täpselt nagu eelmisel päeval õppisime Levanzot lugema oma viie meele kaudu. 

Köök kui klassiruum 

Õpetaja vaatenurgast oli praktiline kokkamine samuti väga väärtuslik kogemus. Eriti palju mõtteid sai sellest kaasa Kai, sest võimalus näha, kuidas teises riigis päriselt süüa tehakse ja kuidas kultuuri praktilise tegevuse kaudu õpetada, annab ideid ka oma tundide huvitavamaks muutmiseks. 

Koos kokates ei õpi õpilane ainult retsepti järgima. Ühte tegevusse saab siduda väga palju erinevaid teemasid: keelt, matemaatikat, ajalugu, geograafiat, loodusteadusi ja kultuurilugu. Samal ajal tuleb teha koostööd, jagada ülesandeid, jälgida juhiseid ja lahendada jooksvalt tekkivaid probleeme. 

Veel olulisem on aga võimalus võrrelda. Kuidas valmistaksime meie sarnast toitu Eestis? Milliseid koostisosi kasutaksime? Millised road räägivad meie enda kultuurist? Milliseid toiduvalmistamise teadmisi oleme saanud oma vanematelt või vanavanematelt? 

Sellised küsimused aitavad õpilastel mõista, et kultuur ei ole midagi kauget, mida kohtame ainult reisides. Kultuur elab ka meie enda kodudes ja köökides. 

Kõige olulisem koostisosa oli koosolemine 

Päeva lõpuks saime kaasa valmistatud roogade retseptid, kuid tegelikult võtsime kaasa palju rohkem kui kaks uut toiduvalmistamise õpetust. 

Saime kogeda, et toit on üks tugevamaid kultuurilise identiteedi kandjaid. Retseptid liiguvad põlvest põlve, muutuvad koos inimestega ning jutustavad lugusid sellest, milliseid taimi piirkonnas kasvatatakse, millised rahvad on seal elanud, kellega on kaubeldud ja milliseid maitseid on aja jooksul omaks võetud. 

Kõige väärtuslikum oli aga võib-olla see, et õppimine toimus seekord ümber ühe suure laua. Tegime koos süüa, küsisime, võrdlesime oma harjumusi, imestasime erinevuste üle, maitsesime ja naersime. 

Just sellises keskkonnas muutub kultuur millekski, mida ei pea pikalt seletama – seda saab ise kogeda. 

Ja kui eelmine päev õpetas meile Sitsiiliat tundma ajalooliste paikade, looduse kaudu, siis seekord jõudsime sellele kultuurile veel sammukese lähemale – otse Sitsiilia kodukööki. 

2. päev - Meeting Point Sicily: An Identity and Coexistence Case Study

 Meie teine koolituspäev viis meid klassiruumist välja avastama Sitsiilia ajalugu, loodust ja kohalikku elu. Päeva jooksul saime näha, kuidas on saare identiteeti kujundanud nii erinevad kultuurid kui ka Sitsiilia eriline looduskeskkond. 

Päev algas juba kell 8.30 kogunemisega mere ääres, kus meid ootas buss. Esimeseks sihtkohaks oli Segesta arheoloogiapark (Parco Archeologico di Segesta) ja seal asuv kuulus Segesta dooria tempel. 

Segesta on üks Sitsiilia olulisemaid antiikseid paiku. Kunagi asus siin elüümide linn – elüümid olid üks Sitsiilia põlisrahvastest, kelle kultuur põimus aja jooksul tugevasti kreeka kultuuriga. Eriti muljetavaldav on 5. sajandist eKr pärinev dooria stiilis tempel. Tempel paikneb keset mägist Sitsiilia maastikku ning on erakordselt hästi säilinud. Huvitav on seegi, et tempel jäi tõenäoliselt lõpetamata – näiteks puudub sellel tavapärane sisemine pühamu. Ometi on selle võimsad sambad püsinud läbi sajandite ning annavad tänapäevalgi hea ettekujutuse antiikaja arhitektuurist. 

Segestas ei olnud meie ülesandeks ainult vaatamisväärsustega tutvumine. Vaatlesime ümbritsevat maastikku ja arutlesime väikestes rahvusvahelistes rühmades selle üle, miks on oluline ajaloolisi paiku säilitada ning kuidas muuta kultuuripärand tänapäeva inimesele tähenduslikuks. Samuti võrdlesime Segestat oma koduriikide ajalooliste paikadega. Mõtlesime sellele, milliseid kultuuripärandi objekte võiksime oma õpilastega külastada ning milliseid ülesandeid neile seal anda. 

Üheks ülesandeks oli vaadelda paika justkui õpetaja pilguga: kui tooksime siia oma õpilased, mida tahaksime, et nad siin märkaksid, uuriksid või küsiksid? Selline lähenemine muutis tavapärase ekskursiooni kohe õppimiskogemuseks. 

Valge kuld – Trapani sool 

Segestast jätkus meie teekond Trapani piirkonna soolaväljadele, kus saime teada, kuidas saadakse merest soola ning millist rolli on soolatootmine piirkonna ajaloos mänginud. 

Trapani soolaväljad on Sitsiilia lääneosa maastiku üks iseloomulikumaid osi. Soola tootmiseks juhitakse merevesi madalatesse basseinidesse ning Sitsiilia kuum päike ja tugev tuul teevad seejärel suure osa tööst ära – vesi aurustub järk-järgult ning alles jäävad soolakristallid. Tegemist on sajanditevanuse traditsiooniga, kus inimene on õppinud kasutama kohalikke looduslikke tingimusi enda kasuks. 

Sool oli minevikus väga väärtuslik kaup, sest enne külmkappide kasutuselevõttu oli see üks olulisemaid võimalusi toidu säilitamiseks. Seetõttu oli soolatootmisel Trapani piirkonna majanduses ja kaubanduses oluline roll. Tänapäeval on soolaväljad ühtaegu nii töötav kultuurmaastik, ajaloolise pärandi kandja kui ka turistidele huvipakkuv paik. 

Kohapeal uurisime, milline teekond tuleb mereveel läbida enne, kui sellest saab sool, ning arutlesime, kuidas looduslikud tingimused – päike, tuul ja merevesi – soolatootmist mõjutavad. Ühe võimaliku õppeülesandena tuli meil mõelda, kuidas selgitaksime kogu protsessi oma õpilastele ning milliste õppeainetega saaks soolatootmise teemat siduda. Ideid tekkis palju: keemia ja vee aurustumine, geograafia ja kliima, ajalugu ja kaubandus, bioloogia ja kohalikud ökosüsteemid, sool toiduvalmistamisel ja säilitamisel ning isegi matemaatika. 

Kui tootmisala muutub väärtuslikuks elupaigaks 

Soolaväljadega tutvudes pöörasime tähelepanu ka Stagnone looduskaitsealale ning piirkonna elurikkusele. Esmapilgul võib soolane ja üsna lage maastik tunduda eluks keeruline, kuid tegelikult pakuvad soolaväljad olulisi elupaiku paljudele taime- ja linnuliikidele. Eriti tähtis on piirkond rändlindudele, kes kasutavad Sitsiiliat peatuspaigana oma pikkadel rännakutel Euroopa ja Aafrika vahel. Piirkonnas võib kohata ka flamingosid. 

Siin saime ühe päeva põhiteema – kooseksisteerimise – üle mõelda hoopis uue nurga alt. Kuidas saavad samas piirkonnas kõrvuti eksisteerida inimene, traditsiooniline majandustegevus, turism ja loodus? 

Rühmades arutlesime selle üle, kus võiks olla piir turismi arendamise ja looduse kaitsmise vahel. Turism annab kohalikele inimestele tööd ja aitab tutvustada Sitsiilia kultuuripärandit, kuid liiga suur külastajate hulk võib muuta hapra looduskeskkonna haavatavaks. Võrdlesime nähtut oma koduriikidega ja tõime näiteid paikadest, kus tuleb samuti leida tasakaal looduskaitse, kohaliku elu ja turismi vahel. 

Ühe ülesandena kujutasime ette, et oleme piirkonna arendamise eest vastutajad. Pidime välja pakkuma võimalusi, kuidas lubada inimestel seda erilist paika kogeda nii, et loodus selle tõttu ei kannataks. Aruteludes jõudsime näiteks külastajate liikumise suunamise, loodushariduse, kohalike toodete väärtustamise ja vastutustundliku turismi olulisuseni. 

Päeva jooksul tuli korduvalt esile mõte, et Sitsiilia identiteeti ei ole kujundanud ainult üks rahvas või üks ajalooperiood. Seda on mõjutanud erinevad rahvad, kultuurid, meri, kaubandus ja loodus. Segesta näitas meile kultuuride kohtumist läbi aastatuhandete, soolaväljad aga inimese ja looduse pikaajalist koostööd. 

Teisest koolituspäevast jäi kõlama mõte, et kultuuripärandi hoidmine ei tähenda ainult mineviku säilitamist. Sama oluline on mõelda sellele, kuidas kasutada ja hoida oma pärandit tänapäeval nii, et sellest saaksid osa ka tulevased põlvkonnad. 

Ja õpetajatena saime taas kinnitust, et parim klassiruum ei pea alati olema nelja seina vahel – mõnikord võivad selleks olla tuhandeid aastaid vana tempel, Sitsiilia mäed, meri ja päikese käes sillerdavad soolaväljad.