Austraallanna oli hariduselt jurist, kuid tema igapäevatöö oli seotud lahutatud perede ja nende lastega ning perevaidluste lahendamisega – meie mõistes oli tema töö lähedane perelepitaja omale. Seetõttu sobitus ta õpetajate seltskonda suurepäraselt ning tõi vestlustesse veel ühe huvitava vaatenurga: kuidas toetada lapsi olukordades, kus nende pereelu on muutunud, ning kuidas teha koostööd vanematega nii, et esikohal oleks lapse heaolu.
Need vestlused tuletasid meelde, et kuigi meie ametinimetused ja haridussüsteemid võivad olla erinevad, tegeleme kõik suuresti samade küsimustega – kuidas mõista noort inimest, kuidas teda toetada ja kuidas luua keskkond, kus tal oleks võimalik kasvada ja õppida.
Kui üks inglise keel ei olegi lihtsalt „inglise keel“
Anu jaoks kujunesid eriti huvitavaks õhtused vestlused keele teemadel. Harva avaneb võimalus kuulata korraga inglise keelt emakeelena kõnelevaid inimesi nii erinevatest maailma piirkondadest ning nendega keele erinevuste üle arutleda. Selgus, et teema pakkus vähemalt sama palju huvi ka inglise keelt emakeelena kõnelejatele endile.
Meie vestlustes tuli väga hästi esile, et inglise keel ei ole üks ühesugune keel, mida kõik emakeelsed kõnelejad alati probleemideta mõistavad. Erinevused sõnavaras, häälduses, väljendites ja kultuurilises kontekstis võivad olla üllatavalt suured.
Ameerika päritolu õpetaja, kes töötab Tšehhis ning õpetab inglise keelt, Briti kirjandust ja draamat, rääkis näiteks, et ka tema peab Briti kirjandust lugedes aeg-ajalt sõnastikust tundmatute sõnade või väljendite tähendusi kontrollima.
Iirimaa õpetajaga rääkides jõudsime piirkondlike aktsentideni. Selgus, et näiteks Corki aktsent võib olla keeruline isegi teistele iirlastele. Austraalia inglise keel tõi vestlusse omakorda hulgaliselt lühendeid ja kohalikke väljendeid, mis jäid teistele inglise keelt emakeelena kõnelejatele kohati täiesti arusaamatuks.
Sellised vestlused olid keeleõppe seisukohalt väga väärtuslikud. Need näitasid, et keeleoskus ei tähenda iga sõna teadmist ega ühe kindla „õige“ inglise keele rääkimist. Palju olulisem on oskus suhelda, küsida, täpsustada, kontekstist tähendust otsida ning aktsepteerida erinevaid viise sama keele kasutamiseks.
See on oluline mõte ka õpilastele edasi anda. Võõrkeele rääkija ei pea kartma eksimist ega tundmatuid sõnu – isegi emakeelsed kõnelejad peavad vahel üksteiselt küsima: „Mida sa selle all mõtled?“
Mõtted meie enda õpilaste õpirändest
Koolitusnädal andis meile Kaiga ka palju aega omavahelisteks aruteludeks. Võõras keskkonnas olles ja ise õpirändes osaledes hakkasime paratamatult vaatama kogu kogemust ka oma õpilaste pilgu läbi.
Arutasime, kuidas edaspidi õpilaste õpirändeid korraldada, milliseid tegevusi neile pakkuda ning kuidas muuta rahvusvaheline kohtumine sisuliseks õppimiskogemuseks. Sitsiilias kogetu näitas väga hästi, et õpirände väärtus ei seisne ainult selles, kui palju vaatamisväärsusi jõutakse ära näha. Oluline on anda noortele võimalus kohaliku elu ja inimestega päriselt kokku puutuda.
Samuti mõtlesime sellele, kuidas meie ise oma kultuuri väliskülalistele tutvustame. Mida tahaksime, et Eestisse saabuv noor meie kultuurist mõistaks? Kas piisab Tallinna vanalinnast ja tuntud vaatamisväärsustest või võiksime aidata külalistel märgata ka meie igapäevaelu, loodust, toidukultuuri, keelt, traditsioone ja inimeste lugusid?
Sitsiilia kogemus andis selleks mitmeid häid ideid. Trapani aardejaht näitas, kuidas linnast endast saab õppematerjal. Segesta õpetas, kuidas ajalooline paik võib aidata arutleda kultuuride kohtumise ja kultuuripärandi säilitamise üle. Soolaväljadel nägime, kuidas ühe teemaga saab ühendada looduse, ajaloo, majanduse ja kestlikkuse. Levanzo viie meele ülesanne õpetas paika aeglasemalt vaatama ja tunnetama. Sitsiilia koduköögis kogesime aga, kuidas toidu valmistamise kaudu saab edasi anda teadmisi, mida ühestki retseptist täielikult õppida ei saa.
Kõiki neid ideid on võimalik kohandada ka meie enda õpilaste õpirännetesse ja väliskülaliste vastuvõtmisse.
Õppimiseks peab jääma aega
Üks oluline mõte, mille Sitsiiliast kaasa võtame, puudutab aga hoopis aega ja õppimise tempot. Koolis kipume sageli koostama väga tihedaid tunnikavasid. Iga minut on arvel, tegevused järgnevad üksteisele ning õpetajana tunneme vahel, et kõik kavandatu peab kindlasti tehtud saama ja soovitavalt täpselt ettenähtud ajal. Sitsiilia koolitus tuletas meelde, et õppimine ei pea alati niimoodi toimuma.
Vahel tuleb osata võtta aega ja lasta asjadel voolata. Kui tekib hea küsimus, tasub selle juures peatuda. Kui algab huvitav arutelu, ei pea seda katkestama ainult sellepärast, et tunnikavas ootab juba järgmine tegevus. Kui kogemus tekitab emotsiooni või uusi mõtteid, peab õppijal olema võimalus neid väljendada ja teistega jagada.
See koolitus näitas väga selgelt, kui oluline roll on refleksioonil, analüüsil, arutelul ja kogetu mõtestamisel. Peaaegu iga praktilise tegevuse juurde kuulus hetk, mil rääkisime sellest, mida märkasime, mida tundsime, mida uut teada saime ja millega saame kogetut võrrelda. Sageli oli just sellele järgnenud vestlus vähemalt sama väärtuslik kui tegevus ise.
See pani mõtlema ka meie enda õpetamisele. Õpilase jaoks ei pruugi kõige olulisem õppimine toimuda hetkel, mil õpetaja midagi selgitab või ülesanne ära tehakse. Õppimine võib toimuda hoopis pärast tegevust – siis, kui õpilane saab peatuda, oma kogemust sõnastada, teiste mõtteid kuulata ning luua seoseid varem õpituga.
Seetõttu tahame edaspidi teadlikumalt jätta õppimisse ka „tühja ruumi“ – aega küsimusteks, mõtlemiseks ja vestlusteks. Kõike ei pea jõudma. Mõnikord võib üks põhjalikult läbi mõeldud ja läbi arutatud kogemus õpetada rohkem kui viis kiiresti läbitud tegevust. Võib-olla ongi õpetaja üks keerulisemaid oskusi tajuda, millal juhtida ja millal lasta õppimisel lihtsalt juhtuda.
Kultuur ei ole vaatamisväärsuste nimekiri
Kui kogu nädal üheks tervikuks kokku võtta, siis muutus meie jaoks järjest selgemaks, et kultuuriline identiteet ei ole üks kindel asi ega vaatamisväärsuste nimekiri. Kultuur koosneb ajaloost ja loodusest, keelest ja toidust, traditsioonidest ja igapäevastest harjumustest. See peitub selles, kuidas valmistatakse tomatit, kui palju pannakse pannile oliiviõli, kuidas räägitakse oma kodukohast, milliseid lugusid antakse edasi lastele ja milliseid sõnu kasutatakse ühes või teises maailma otsas.
Sama oluline on mõista, et kultuur ei ole midagi muutumatut. Sitsiilia ise on selle suurepärane näide. Saare identiteeti on sajandite jooksul kujundanud erinevad rahvad ja kultuurid, meri, kaubandus, põllumajandus ning inimeste liikumine. Erinevad mõjutused ei ole kohalikku kultuuri kaotanud, vaid on saanud selle osaks.
Kõige olulisemaks jäid inimesed (Kaart piirkondadest, kust me pärit oleme)
Nädala jooksul saime kinnitust, et kultuuriteadlikkust ei saa õpetada ainult faktide kaudu. Kultuuri tuleb kogeda: vaadata, kuulata, maitsta, küsida, võrrelda ja selle üle arutleda. Sama kehtib rahvusvahelise õppimise kohta. Võime osaleda loengutes ja töötubades, kuid sageli jäävad kõige paremini meelde hoopis vestlused bussis, laevas, jalutuskäigul või õhtuse söögilaua ümber.
Meie koolitus algas küsimusega, kuidas kasutada Sitsiiliat kultuurilise teadlikkuse ja globaalse mõistmise õpetamiseks. Nädala lõpuks olime seda ise väga praktiliselt kogenud. Me ei õppinud ainult Sitsiilia kohta. Õppisime üksteiselt ja üksteise kohta ning hakkasime uue pilguga vaatama ka omaenda kultuuri ja õpetajatööd.
Võib-olla ongi see rahvusvahelise õpirände suurim väärtus. Võõrasse kultuuri minnes õpime tundma teisi, kuid nende küsimuste ja vaatenurkade kaudu hakkame paremini mõistma ka iseennast.
Sitsiiliast tulime tagasi uute õppemeetodite, ideede ja teadmistega, kuid sama väärtuslikud olid uued tuttavad, pikad vestlused, erinevad vaatenurgad ning julgus anda õppimisele aega.
Koolitus lõppes, kuid mitmed selle nädala jooksul alanud vestlused ja mõtted tulevad meiega koju kaasa. Ja ehk ongi see kõige parem märk õnnestunud õpirändest – kui reis saab läbi, aga õppimine jätkub.