Viies päev – kogetu mõtestamine ja pilk Trapani piirkonnale
Meie koolitusnädala viimane päev oli varasematest päevadest rahulikum ning keskendus eelkõige nädala jooksul kogetu kokkuvõtmisele, analüüsimisele ja mõtestamisele. Kui eelmistel päevadel olime palju liikunud, vaadelnud ja ise kogenud, siis nüüd oli aeg mõelda, mida sellest kõigest õpetajatena kaasa võtame.
Päeva keskseks ülesandeks oli töötuba, mille käigus koostasime plaani, kuidas tutvustada Trapanit Euroopa kontekstis. Nädala jooksul olime piirkonda tundma õppinud väga erinevate nurkade alt ning nüüd tuli need kogemused üheks tervikuks siduda.
Arutlesime, mis teeb Trapani eriliseks ja mida peaks sellest piirkonnast teadma inimene, kes pole siin kunagi käinud. Üsna kiiresti sai selgeks, et Trapani väärtus ei seisne ainult päikeses, meres ja kaunites vaadetes. Selle piirkonna lugu koosneb paljudest omavahel seotud kihtidest – ajaloost ja arhitektuurist, merest ja kalapüügist, soolatootmisest, loodusest, toidust, erinevate kultuuride mõjudest ning inimestest, kes kohalikke traditsioone edasi kannavad.
Kuidas tutvustada ühte paika nii, et selle lugu päriselt kõnetaks?
Rühmatöö pani meid mõtlema sellele, kuidas ühte linna või piirkonda üldse teistele tutvustada. Kas piisab sellest, kui nimetada tähtsamad vaatamisväärsused? Või peaksime püüdma edasi anda ka seda, kuidas selles paigas elatakse, mida inimesed väärtustavad ja kuidas minevik mõjutab tänapäeva?
Nädala kogemustele tagasi vaadates mõistsime, et just seda oli Roberta meiega kogu koolituse vältel teinud. Trapani aardejahi kaudu õppisime linna avastama ise liikudes ja otsides. Segestas kohtusime piirkonna kauge ajalooga. Soolaväljadel nägime, kuidas loodus, inimese töö ja majandus on omavahel seotud. Levanzo saarel õppisime paika tunnetama viie meele kaudu ning Sitsiilia koduköögis kogesime, kuidas toidu valmistamine kannab edasi kultuuri ja perekondlikke traditsioone.
Kõik need kogemused aitasid meil mõista, et paiga tutvustamine ei tähenda ainult sellest rääkimist – võimaluse korral tuleb lasta inimesel seda ise kogeda.
Trapani pani meid mõtlema oma kodukohale
Päeva oluline osa oli ka kogemuste vahetamine teiste kursusel osalejatega. Võrdlesime Trapanit oma linnade ja kodupiirkondadega ning otsisime sarnasusi ja erinevusi.
Meie jaoks viis see arutelu mõtted loomulikult ka oma kooli ja õpilaste õpirännete juurde. Kui meie juurde tulevad külalised teistest riikidest, siis mida tahaksime neile oma kultuurist näidata? Kas viime nad ainult tuntud vaatamisväärsuste juurde või võiksime pakkuda neile võimalust kogeda ka meie igapäevaelu, loodust, toitu, keelt ja traditsioone? Sitsiilias kogetu andis selleks palju uusi ideid.
Kõike ei pea tegema kiirustades
Viimasel päeval sai eriti selgeks veel üks oluline õppetund, mida tahame oma õpetajatöösse kaasa võtta – õppimiseks peab jääma aega.
Koolis oleme harjunud koostama üsna täpseid tunnikavasid. Iga tegevuse jaoks on oma aeg, üks ülesanne järgneb teisele ning sageli on tunne, et kõik kavandatu peab kindlasti tehtud saama. Sellel koolitusel oli tempo teistsugune. Tegevustele järgnesid arutelud, küsimused viisid uute küsimusteni ning alati ei olnud kõige tähtsam kiiresti järgmise punkti juurde liikuda. Kui tekkis huvitav vestlus, anti sellele aega. Just see näitas, kui suur roll on õppimises refleksioonil, analüüsil, arutelul ja kogetu mõtestamisel.
Ei piisa sellest, et käisime soolaväljadel, Levanzol või Segestas. Oluline oli ka hiljem küsida: Mida ma märkasin? Miks see on oluline? Millega saan seda võrrelda? Mida see mulle õpetas? Kuidas saan seda kogemust oma õpilastega kasutada?
Mõnikord võibki õppimise kõige olulisem osa toimuda alles pärast tegevust – hetkel, mil inimene saab kogetu üle mõelda ja oma mõtteid teistega jagada.
See on kindlasti midagi, mida tahame ka oma tundides rohkem meeles pidada: kõike ei pea jõudma. Mõnikord õpetab üks hästi läbi arutatud kogemus rohkem kui mitu kiiresti tehtud ülesannet.
Kursuse lõpus võtsime ühiselt kokku omandatud teadmised ja oskused ning andsime koolitusele tagasisidet. Arutasime, millised tegevused meid kõige rohkem kõnetasid ning milliseid meetodeid saaksime oma õpilastega kasutada.
Üheks olulisemaks õppetunniks kujunes arusaam, et kultuuriteadlikkust ei saa õpetada ainult faktide kaudu. Kultuuri tuleb võimalusel kogeda – vaadelda, kuulata, maitsta, võrrelda, küsida ja arutada.
Samuti õppisime nägema ümbritsevat keskkonda kui õppematerjali. Õppetööks ei ole alati vaja keerulisi vahendeid. Linnatänav, ajalooline hoone, kohalik toit, loodusala või ühe inimese jutustatud lugu võivad olla suurepärase tunni lähtepunktiks.
Rahvusvahelises grupis töötamine näitas omakorda, kui väärtuslik on erinevate vaatenurkade kohtumine. Sama paika, traditsiooni või probleemi võivad erineva kultuuritaustaga inimesed näha hoopis erinevalt ning just nende erinevuste üle arutlemine aitab maailma paremini mõista.
Koolituse ametliku osa lõpetas kursuse osalemistunnistuste üleandmine. Viis päeva oli möödunud üllatavalt kiiresti ning tunnistuse saamine tähistas ühe väga sisuka ja kogemusterohke koolitusnädala lõppu.
Koolitus sai läbi, aga Roberta polnud veel lõpetanud
Pärast tunnistuste kättesaamist oli koolitus ametlikult lõppenud. Roberta ja tema abikaasa tegid aga soovijatele ettepaneku sõita koos nendega Ericesse. See väljasõit ei kuulunud enam koolituse programmi – nad lihtsalt pidasid oluliseks, et enne lahkumist näeksime ka seda erilist paika kõrgel mäe otsas.
Erice asub kõrgel Monte Erice tipus ning sinna jõudes avanes meile hoopis teistsugune Sitsiilia. Keskaegse ilmega linna kitsad kivisillutisega tänavad, vanad majad, kirikud ja müürid tekitasid tunde, nagu oleksime korraks ajas tagasi astunud.
Kõige muljetavaldavam oli aga vaade. Kõrgel mäel seistes saime vaadata alla Trapani piirkonnale – paigale, mida olime terve nädala erinevatel viisidel avastanud. Kusagil seal all olid Trapani tänavad, meri ja soolaväljad. Nädala jooksul olime liikunud nende paikade keskel, nüüd nägime neid korraga eemalt ja ülevalt.
See oli meie koolitusnädalale kuidagi väga sobiv lõpp. Viie päeva jooksul olime õppinud Sitsiiliat vaatama lähedalt – läbi inimeste, lugude, maitsete, lõhnade ja kogemuste. Erices saime lõpuks astuda sellest kõigest korraks eemale ja vaadata tervikpilti.
Nii nagu õppimiseski – kõigepealt tuleb kogeda ja alles siis võtta aega, et vaadata tagasi, luua seoseid ning mõtestada, mida see kogemus meile tegelikult õpetas.
