2. päev - Meeting Point Sicily: An Identity and Coexistence Case Study

 Meie teine koolituspäev viis meid klassiruumist välja avastama Sitsiilia ajalugu, loodust ja kohalikku elu. Päeva jooksul saime näha, kuidas on saare identiteeti kujundanud nii erinevad kultuurid kui ka Sitsiilia eriline looduskeskkond. 

Päev algas juba kell 8.30 kogunemisega mere ääres, kus meid ootas buss. Esimeseks sihtkohaks oli Segesta arheoloogiapark (Parco Archeologico di Segesta) ja seal asuv kuulus Segesta dooria tempel. 

Segesta on üks Sitsiilia olulisemaid antiikseid paiku. Kunagi asus siin elüümide linn – elüümid olid üks Sitsiilia põlisrahvastest, kelle kultuur põimus aja jooksul tugevasti kreeka kultuuriga. Eriti muljetavaldav on 5. sajandist eKr pärinev dooria stiilis tempel. Tempel paikneb keset mägist Sitsiilia maastikku ning on erakordselt hästi säilinud. Huvitav on seegi, et tempel jäi tõenäoliselt lõpetamata – näiteks puudub sellel tavapärane sisemine pühamu. Ometi on selle võimsad sambad püsinud läbi sajandite ning annavad tänapäevalgi hea ettekujutuse antiikaja arhitektuurist. 

Segestas ei olnud meie ülesandeks ainult vaatamisväärsustega tutvumine. Vaatlesime ümbritsevat maastikku ja arutlesime väikestes rahvusvahelistes rühmades selle üle, miks on oluline ajaloolisi paiku säilitada ning kuidas muuta kultuuripärand tänapäeva inimesele tähenduslikuks. Samuti võrdlesime Segestat oma koduriikide ajalooliste paikadega. Mõtlesime sellele, milliseid kultuuripärandi objekte võiksime oma õpilastega külastada ning milliseid ülesandeid neile seal anda. 

Üheks ülesandeks oli vaadelda paika justkui õpetaja pilguga: kui tooksime siia oma õpilased, mida tahaksime, et nad siin märkaksid, uuriksid või küsiksid? Selline lähenemine muutis tavapärase ekskursiooni kohe õppimiskogemuseks. 

Valge kuld – Trapani sool 

Segestast jätkus meie teekond Trapani piirkonna soolaväljadele, kus saime teada, kuidas saadakse merest soola ning millist rolli on soolatootmine piirkonna ajaloos mänginud. 

Trapani soolaväljad on Sitsiilia lääneosa maastiku üks iseloomulikumaid osi. Soola tootmiseks juhitakse merevesi madalatesse basseinidesse ning Sitsiilia kuum päike ja tugev tuul teevad seejärel suure osa tööst ära – vesi aurustub järk-järgult ning alles jäävad soolakristallid. Tegemist on sajanditevanuse traditsiooniga, kus inimene on õppinud kasutama kohalikke looduslikke tingimusi enda kasuks. 

Sool oli minevikus väga väärtuslik kaup, sest enne külmkappide kasutuselevõttu oli see üks olulisemaid võimalusi toidu säilitamiseks. Seetõttu oli soolatootmisel Trapani piirkonna majanduses ja kaubanduses oluline roll. Tänapäeval on soolaväljad ühtaegu nii töötav kultuurmaastik, ajaloolise pärandi kandja kui ka turistidele huvipakkuv paik. 

Kohapeal uurisime, milline teekond tuleb mereveel läbida enne, kui sellest saab sool, ning arutlesime, kuidas looduslikud tingimused – päike, tuul ja merevesi – soolatootmist mõjutavad. Ühe võimaliku õppeülesandena tuli meil mõelda, kuidas selgitaksime kogu protsessi oma õpilastele ning milliste õppeainetega saaks soolatootmise teemat siduda. Ideid tekkis palju: keemia ja vee aurustumine, geograafia ja kliima, ajalugu ja kaubandus, bioloogia ja kohalikud ökosüsteemid, sool toiduvalmistamisel ja säilitamisel ning isegi matemaatika. 

Kui tootmisala muutub väärtuslikuks elupaigaks 

Soolaväljadega tutvudes pöörasime tähelepanu ka Stagnone looduskaitsealale ning piirkonna elurikkusele. Esmapilgul võib soolane ja üsna lage maastik tunduda eluks keeruline, kuid tegelikult pakuvad soolaväljad olulisi elupaiku paljudele taime- ja linnuliikidele. Eriti tähtis on piirkond rändlindudele, kes kasutavad Sitsiiliat peatuspaigana oma pikkadel rännakutel Euroopa ja Aafrika vahel. Piirkonnas võib kohata ka flamingosid. 

Siin saime ühe päeva põhiteema – kooseksisteerimise – üle mõelda hoopis uue nurga alt. Kuidas saavad samas piirkonnas kõrvuti eksisteerida inimene, traditsiooniline majandustegevus, turism ja loodus? 

Rühmades arutlesime selle üle, kus võiks olla piir turismi arendamise ja looduse kaitsmise vahel. Turism annab kohalikele inimestele tööd ja aitab tutvustada Sitsiilia kultuuripärandit, kuid liiga suur külastajate hulk võib muuta hapra looduskeskkonna haavatavaks. Võrdlesime nähtut oma koduriikidega ja tõime näiteid paikadest, kus tuleb samuti leida tasakaal looduskaitse, kohaliku elu ja turismi vahel. 

Ühe ülesandena kujutasime ette, et oleme piirkonna arendamise eest vastutajad. Pidime välja pakkuma võimalusi, kuidas lubada inimestel seda erilist paika kogeda nii, et loodus selle tõttu ei kannataks. Aruteludes jõudsime näiteks külastajate liikumise suunamise, loodushariduse, kohalike toodete väärtustamise ja vastutustundliku turismi olulisuseni. 

Päeva jooksul tuli korduvalt esile mõte, et Sitsiilia identiteeti ei ole kujundanud ainult üks rahvas või üks ajalooperiood. Seda on mõjutanud erinevad rahvad, kultuurid, meri, kaubandus ja loodus. Segesta näitas meile kultuuride kohtumist läbi aastatuhandete, soolaväljad aga inimese ja looduse pikaajalist koostööd. 

Teisest koolituspäevast jäi kõlama mõte, et kultuuripärandi hoidmine ei tähenda ainult mineviku säilitamist. Sama oluline on mõelda sellele, kuidas kasutada ja hoida oma pärandit tänapäeval nii, et sellest saaksid osa ka tulevased põlvkonnad. 

Ja õpetajatena saime taas kinnitust, et parim klassiruum ei pea alati olema nelja seina vahel – mõnikord võivad selleks olla tuhandeid aastaid vana tempel, Sitsiilia mäed, meri ja päikese käes sillerdavad soolaväljad.