Neljas koolituspäev viis meid taas klassiruumist välja, kuid seekord algas õppimine juba teekonnal. Meie sihtkohaks oli Levanzo, väike saar Sitsiilia lääneranniku lähedal Egadi saarestikus. Sinna pääsemiseks tuli meil sõita laevaga ning üsna kiiresti saime aru, et ka teekond ise oli osa päeva õppimiskogemusest.
Laevaga Sitsiilia rannikust eemaldudes muutus meie vaatenurk. Trapani jäi järjest kaugemale ning meie ümber oli üha rohkem merd. See pani mõtlema sellele, kui oluline on meri olnud Sitsiilia ja väikeste saarte elanike jaoks läbi aegade. Meri ei ole siin lihtsalt kaunis vaade – see on olnud ühendustee, elatusallikas, piir ja samal ajal sild erinevate paikade ja kultuuride vahel.
Levanzo puhul aitas laevasõit mõista ka saarelisuse tähendust. Kui mandril või suuremal saarel on lihtne ühest kohast teise liikuda, siis väikesaare elanike igapäevaelu sõltub palju rohkem ilmast, merest ja laevaühendusest. Kõik vajalik ei ole alati kohe käeulatuses. Samas loob eraldatus tugeva sideme oma kodukoha, kogukonna ja loodusega.
Kuidas „lugeda“ ühte saart?
Levanzo avastamiseks saime seekord tavapärasest erineva ülesande. Meie töölehe pealkiri oli „Reading an Island Through the Five Senses“ – „Saare lugemine viie meele kaudu“.
Ülesande mõte oli väga lihtne, kuid samas põnev: me ei pidanud koguma fakte ega otsima internetist vaatamisväärsuste kirjeldusi. Selle asemel tuli aeg maha võtta, vaadelda, kuulata, nuusutada, tunnetada ja mõtestada.
Kõigepealt kasutasime nägemismeelt. Vaatlesime merd, maastikku, väikest küla, maju, paate, tänavaid ja värve. Levanzo heledad majad, sinine meri, kivine rannik ja sadamas seisvad paadid moodustasid hoopis teistsuguse keskkonna kui Trapani linnatänavad. Töölehel tuli lõpetada mõte: „Ma näen... See ütleb mulle, et Levanzo on...” Nii ei piisanud lihtsalt millegi märkamisest – tuli mõelda ka sellele, mida nähtud detailid selle paiga ja sealsete inimeste elu kohta jutustavad.
Seejärel tuli kuulata. Mere loksumine, tuul, paadid, inimeste hääled ja kohati hoopis vaikus – kõik need helid moodustasid Levanzo helipildi. Arutlesime selle üle, milliseid tundeid erinevad helid meis tekitavad ning kui erinev võib olla ühe väikese saare helikeskkond sellest, millega oleme harjunud oma igapäevaelus.
Lõhnade juures pöörasime tähelepanu merele, soolale, taimedele, toidule ja sadamale. Ülesanne pani mõtlema ka sellele, kuidas lõhnad on seotud mäluga. Mõni mere või toidu lõhn võib hetkega meenutada mõnda varasemat reisi, lapsepõlve või kodukohta.
Maitsemeele puhul tuli mõelda, millised maitsed võiksid Levanzot kõige paremini iseloomustada. Meri ja kalapüük on saare eluga tihedalt seotud ning seetõttu jõudsid meie mõtetesse kala, sool, mereannid, kohalikud lihtsad toorained ja Vahemere köögi traditsioonid. Arutlesime, kuidas toit võib olla palju enamat kui lihtsalt kõhutäide – retseptid, kohalikud toorained ja söömisega seotud kombed kannavad edasi ühe paiga kultuurilist mälu.
Viimasena keskendusime kompimismeelele. Päikesesoojad kiviseinad, kivine maapind, vesi, meretuul, paadid ja kalavõrgud jutustavad saare elust omal moel. Mõnikord aitab just füüsiline kogemus mõista paika paremini kui pikk tekst õpikus.
Kultuuriline identiteet ei koosne ainult faktidest
Töölehe kõige olulisem küsimus tuli aga alles lõpus:
„Levanzo õpetas mulle, et kultuuriline identiteet on...”
Sellele küsimusele ei olnud üht õiget vastust. Päeva jooksul hakkasime mõistma, et kultuuriline identiteet koosneb paljudest väikestest kihtidest – loodusest, ajaloost, inimeste igapäevaelust, toidust, keelest, traditsioonidest, tööst, helidest, lõhnadest ja mälestustest.
Levanzo puhul on oluline ka inimese ja looduse vaheline suhe. Väikesel saarel on hästi tajutav, kuidas elu peab kohanema olemasolevate looduslike tingimustega. Meri määrab liikumisvõimalused, ilm mõjutab igapäevaelu ning piiratud ruum ja loodusressursid panevad mõtlema sellele, kuidas elada ja turismi arendada nii, et saare eripära säiliks.
See sidus päeva väga hästi meie koolituse suurema teemaga – kuidas õpetada kultuurilist teadlikkust mitte ainult teadmiste, vaid kogemise ja isikliku seose loomise kaudu.
Kogemus, mille võtsime järgmisel päeval klassiruumi kaasa
Levanzo tööleht tuli järgmiseks koolituspäevaks lõpuni täita. Päeva alguses võtsime oma märkmed uuesti ette ning jagasime rühmaga seda üht mõtet, tunnet, pilti või tähelepanekut, mis oli meile saarel kõige tugevamalt meelde jäänud.
Oli huvitav märgata, kuidas sama paika kogesid inimesed väga erinevalt. Ühele jäi kõige tugevamalt meelde mere värv, teisele vaikus, kolmandale tuul või soolane mereõhk, kellelegi hoopis sadam ja paadid. Just sellest kujunes oluline arutelu: me võime viibida samal ajal täpselt samas kohas, kuid meie tähelepanu, varasemad kogemused ja kultuuriline taust mõjutavad seda, mida me märkame ja kuidas nähtut tõlgendame.
Võrdlesime Levanzo kogemust ka oma koduriikide ja kodukohtadega. Millised helid iseloomustaksid meie kodukohta? Milline lõhn räägiks meie kultuurist? Millise maitse kaudu võiks võõrale tutvustada Eestit? Milline vaade või materjal jutustaks meie kodukoha lugu?
Sellest tekkis väga hea idee ka oma õpilastega kasutamiseks. Viie meele meetodit saab rakendada peaaegu kõikjal – kooli ümbruses, kodulinnas, loodusrajal, muuseumis või õppekäigul. Õpilastele võib anda ülesande „lugeda“ oma kodukohta viie meele kaudu ning seejärel võrrelda tulemusi kaaslastega. Nii saab ühendada loodusõpetuse, ajaloo, geograafia, keeleõppe, kunsti ja kultuuriloo ning samal ajal arendada tähelepanelikkust ja eneseväljendusoskust.
Levanzo päev õpetas meile ehk kõige enam seda, et paiga mõistmiseks ei piisa alati sellest, kui teame selle ajalugu ja vaatamisväärsusi. Mõnikord tuleb lihtsalt peatuda, vaadata, kuulata ja tunnetada.
Ja võib-olla oligi laevasõit Levanzo saarele selle päeva esimene ja kõige olulisem õppetund: selleks, et mõista teistsugust eluviisi ja kultuuri, tuleb vahel tuttavast keskkonnast eemalduda ning proovida vaadata maailma kellegi teise vaatenurgast.
