Üheksateistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Neljapäeval ei olnud mul tegelikult üldse kooli, aga kuna koeviiko ehk töödenädala tõttu jäid meil sel nädalal regulaarsed tunnid ära, pidin siiski kooli minema, et ära anda oma kunstitunni projekt, mille kallal olin viimased paar päeva usinalt töötanud.

Sõin hommikul rahulikult hommikusööki ning sõitsin siis jalgrattaga kooli. Tee peal kuulasin kõrvaklappidest eestikeelset muusikat, et endale natukene kodust keelt meenutada. 😁 

Koolis aga selgus, et õpetajat klassist ei leidunudki. Seega jätsin oma töö tema laua peale koos väikese selgitava paberlipikuga ja suundusin edasi kooli direktori kabineti poole.

Direktorilt oli mul vaja saada paar allkirja ning kohtumine temaga oli väga meeldiv. Ta oli tõesti väga sõbralik ja julgustas mind mure korral kindlasti tema poole pöörduma. Nii et kooliskäik, mis pidi algselt olema lihtsalt kiire projekti äraandmine, kujunes lõpuks veelgi produktiivsevamaks.

Juhuslikult oli selleks hetkeks kätte jõudnud ka koolilõuna aeg ehk kell 11.35, seega otsustasin enne koju minekut ka sööma minna. Täna oli söögiks hernesupp, mida soomlased teevad minu meelest meist täiesti erinevalt, mingisugune sai ning kõige tipuks veel väikesed pannkoogid maasikamoosiga. Loomulikult võtsin natuke kõike ja toit oli väga maitsev. 

Seejärel suundusin tagasi koju, kuhu oli päikese käes mõnus sõita. Kodus mängisin taas veidi perekoera Lilliga ning istusin laua taha, kus jutustasin pereisa ja ühe pere tütrega. Mingi hetk tekkis mul aga jälle tahtmine natukene jalgrattaga sõita, nii et läksin veel ühe väikese tiiru peale.

Tagasi tulles oli mul millegipärast meeletu tuju midagi teha ning otsustasin täiesti ootamatult auto koristamise kasuks. Tegin juba tolmuimejaga istmeid puhtaks, kui Jooa küsis, kas ma temaga poodi tahan kaasa tulla. Eks no loomulikult tahan!

Käisime Kärkkäisel, kust ostsin homse pika autosõidu jaoks paar snäkki kaasa. Tagasiteel toimusid autos ka mõned arutelud ning üsna pea olimegi jälle kodus.

Hakkasin just auto koristamisega jätkama, kui tekkis hoopis idee oma sõbrannale helistada. Ja noh... pärast seda lendas igasugune koristamisplaan aknast välja. Istusin lihtsalt umbes pool tundi autos ja rääkisin sõbrannaga juttu. 😭

Mingi hetk tuli õue ka Jooa, kes vaatas mind ilmselt üsna küsimärgi näoga ja imestas, mida ma seal autos teen. Vähemalt jõudis ta mu sõbrannale eesti keeles tere öelda. 😁

Pärast pikka jutustamist selgus, et Veeal oli seda autot juba vaja ning ausalt öeldes ei jõudnud ma selle koristamisega eriti kaugele. Aga mis seal ikka, andsin asjal olla ja läksin tuppa.

Toas aitasin õhtusööki valmistada ning hiljem sõin ka ise. Samal ajal, kui mina olin proovinud autot koristada, oli pereema küpsetanud mokkapalasid ehk Soomes üsna populaarset küpsetist, mis on kakaomaitseline ning kaetud paksu kohvi-tuhksuhkru glasuuriga. Pärast õhtusööki saime neid proovida ja need olid tõesti väga head. Võib-olla oli see isegi parem tulemus kui see auto koristamine. 

Pärast õhtusööki aitasin kööki koristada, kuid lõpuks läksin siiski oma tuppa mõningate asjadega tegelema. Päev oli olnud üsna tavaline, aga samas oli sinna mahtunud kuidagi päris palju.

Lõpuks tuli aga uni peale ning läksin magama, sest järgmisel päeval ootas ees pikk autosõit ja muidugi ka uus seiklus.

Kaheksateistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Kolmapäeval polnud mitte ühelgi pereliikmel mitte ühtegi töist kohustust, seega otsustasime sellest teha Oulus käimise päeva!

Ärkasime hommikul kella 8 või 9 paiku, sättisime end valmis, sõime hommikust ning kell 11 asusime Oulu poole teele. Neela ja pereema Saana läksid esmalt Oulusse midagi tegema, seega läksime meie Veea juurde korraks niisama koristama ja jutustama.

Pärast läksime Veeaga Oulu linna peale jalutama, kus ta näitas mulle näiteks seda, kus Oulu noored kõige rohkem kõik koos käivad, ning loomulikult ka turupolitseiniku kuju. 

Siis helistasid Neela ja Saana ning ütlesid, et nad ootavad meid juba restoranis. Paari sammuga olime ka mina ja Veea restoranis nimega Pannu Ravintola.

Restorani eripäraks olid väidetavalt pannipitsad, seega tellisime igaüks just endale meelepärase variandi. Mina võtsin näiteks juustupitsa singi ja peekoniga ning võin kinnitada, et pannipitsa on parem kui tavaline pitsa. Toit oli väga maitsev ning kui kõigil kõhud täis olid, suundusime Valkea ostukeskusesse.

Käisime poest poodi ja ostsime siit-sealt üht-teist paremat, nii et aeg lendas. Siis läks käiku ka meie salajane kingituse ema eest peitmise missioon, mis oli success. Kui kink oli autosse toimetatud, ilma et ema midagi kahtlustaks, suundusime Oulu halli poole, et üle anda pitsa, mille olime pereisale Jonile kaasa tellinud.

Andsime pitsa üle ja läksime viimasena veel ühte poodi, Rustasse. Sealt ostsin endale nädala lõpus toimuva Rovaniemi/Ivalo reisi jaoks paar asja.

Tagasi koju sõites kuulasime terve tee eestikeelset pop- ja räppmuusikat ning Veea mainis mulle, kuidas eestikeelsed laulusõnad kõlavad talle nii tuttavalt, aga samas ei saa ta mitte midagi aru. 

Tagasi jõudes kogunesime minu tuppa „kaardimängu mängima“ ja täiestii kindlalt mitte hoopis kingitusi paberisse pakkima. Siis otsustasime, et oleks vaja korra veel poes käia ning seejärel oli mul ja Neelal plaanis jõusaali minna. Mina otsustasin siiski, et tahaksin seekord hoopis Lilliga jalutama minna.

Koju jõudes üllatas mind see, et peagi tormas uksest sisse üks naabritest oma koeraga ning käes oli tal kingikott, mis väidetavalt oli mulle?? Just nimelt! Naaber rääkis mulle, kuidas see oli väike sünnipäevakink nii temalt kui ka osadelt teistelt pere tuttavatelt, kuna minul oli hiljuti 18. sünnipäev olnud.

Kingiks oli natuke šokolaadi, muumiteed, mida armastan, väga armas kaart ning ka imeline uus muumikruus, mida minu kaheksaliikmelises kollektsioonis kindlasti veel polnud. Kingitus oli ülimalt ootamatu, aga igati täiuslik. Aitäh teile! ❤️

Naaber mainis, et nende kõigi meelest oli mind olnud väga tore kohata ja loomulikult oli ka minul neid sama tore kohata!

Igatahes läksime siis naabriga kahekesi mõlema koeraga jalutama ning rääkisime terve tee juttu. Möödudes naabri majast, kutsus ta mind korra tuppa, et näidata mulle oma muumikruuside kollektsiooni ning ka personaalset suveniiri Tallinnast, mille ta mõned aastad tagasi sealt ostnud oli.

Naaber oli väga sõbralik, kuid kuna õues oli juba pime, hakkasin tagasi kodu poole liikuma, mis oli kah umbes viie sammu kaugusel tegelikult.

Kodus sõin õhtusööki ja otsustasin, et oleks mõnna oma vanematele helistada. Nendega rääkisin ligi 1,5 tundi juttu ning oli tõsiselt meeldiv muljeid vahetada ja niisama uurida ning puurida, mida kõike huvitavat on vahepeal kodus juhtunud.

Kõne lõpetades läksin teiste pereliikmete juurde tagasi ja jutustasime pikalt, kuni unisus sundis taaskord magama minema.

Päev oli väga vahva!

Seitsmeteistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Teisipäeval ärgates olin tegelikult veidi ärevil. Mulle oli esialgu öeldud, et ma ei pea ühtegi siinset kontrolltööd tegema, kuid olin siiski otsustanud inglise keele töö tegemist proovida. Ainuke asi, mille peale olin unustanud mõelda, oli see, et ingliskeelsed terminid olid mulle juba selged, kuid nende soomekeelseid vasteid ma küll ei osanud, kuna need sõnad olid võrreldes minu enda soome keele oskusega kordades spetsiifilisemad.

Olin tegelikult veidi sisse maganud ja olin hiljaks jäämas, kuid suure vihmasaju tõttu otsustasime õnneks autoga kooli minna. Seega sõin kähku hommikusöögi ära ning siis suundusime juba koos Jooa ja Neelaga kooli.

Koolis algas töö kell 8.35, kuid minu suureks üllatuseks ei olnud seal ühtegi tõlkeülesannet, seega test tundus üsna lihtne. Kuigi töö tegemiseks oli aega kuni 2 tundi ja 50 minutit, olin ma esimese tunniga peaaegu kõik valmis saanud. Õpetaja oli maininud, et kõige varem võib lahkuda kell 9.50 ning kuna sinnani oli veel umbes 20 minutit aega, asusin rahulikult kirjutamisülesande kallale.

Loomulikult, olles mina ise, läksin kirjutamisega liiiiiiga hoogu ning alles tund aega hiljem taipasin ringi vaadata. Siis märkasin, et peaaegu kogu klass oli juba töö sooritanud ja lahkunud. Kui hakkasin enda tööd ära saatma, tekkis mingi viga ja kuigi õpetaja sai selle kiiresti korda, pidin ikkagi mingi osa uuesti kirjutama.

Kui kõik valmis sai, esitasin töö ära ja rääkisin veidi õpetajaga, kes kiitis mind essee eest, mille olin kaks nädalat varem kõige esimeses inglise keele tunnis valmis kirjutanud. Õpetaja ütles, et minu teemakohased teadmised on muljet avaldavad ning pärast kiidusõnade kuulmist ja loomulikult nende eest tänamist suundusin ülimalt hea meelega kodu poole jalutama.

Jalutamine võttis umbes 40 minutit, kuid oli väga rahulik ja igati hea viis, kuidas natukene erinevaid mõtteid läbi mõelda, mille jaoks ma muidu poleks ehk aega leidnud.

Koju jõudes ootas mind Lilli, kes oli hoogsalt juba valmis tagahoovis mängima. 

Läksime siis õue ning heitsin talle tagasitoomiseks tennisepalli igasse hoovi nurka, kuhu vähegi võimalik.  🥎

 Umbes 15–20 minutit hiljem läksime Lilliga tuppa tagasi ja sõin lõunaks makarone hakkliha ja värske kurgiga. Kõrvale võtsin ka banaanijogurtit, mis oli imehea. 😋

Õhtupooliku veetsin kooli kunstiprojekti kallal töötades. Hiljem käisin veel pesus ja läksin magama.

Kuueteistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Esmaspäev algas kell 12.05 kordamistunniga inglise keele töö jaoks. Tunnis rääkisime üle töösse tulevad teemad ja kontrollisime seejärel teadmisi ühe Kahooti roundiga. 

 Lisaks saime õpetajalt soovitusi, kuidas tööks kõige paremini valmistuda. 

Tunni lõppedes suundusin kooli lähedal olevasse K-Supermarketisse, kust ostsin endale koju mõningaid snäkke, näiteks banaane ja kuivatatud mango viile. Seejärel sõitsin koju, kus veetsin paar tundi kooliteemasid korrates ning oma kunstiprojektiga tegeledes.

Päev tundus mulle aga veidi igavavõitu, seega kui Jooa hakkas Neelat trenni viima, küsisin loomulikult, kas võin ise ka kaasa minna. Vastuseks sain sama mõnusa „ikka!“. Seega sõidutasime esmalt Neela trenni, mis toimub umbes 20-minutilise autosõidu kaugusel Iist.

Seejärel suundusime poodi nimega HalpaHalli, kust läksime otsima Soomes nüüdsest kohustuslikku autokleebist, mis näitab, et autojuht on alaealine. Seda siia sekka mainides: Soomes on võimalik autoluba taotleda juba enne 18. eluaastat, kuna siin on paljud elamud, poed, koolid ja töökohad hõredamalt laiali kui näiteks Eestis.

Igatahes HalpaHallist seda ei leidunud ning kui olime seal natuke niisama ringi nuuskinud, läksime Kärkkäisele. Sealt me seda KA ei leidnud, kuid ostsime mõned muud asjad.

alaealist juhti tähistav kleeps

Seejärel suundusime S-Marketi, kuhu oligi tegelikult kõige algsem plaan koju toidukaupu ostma minna. Saiast kuni juustu, jogurti ja hakklihani välja ostsime kõik vajaliku ning tassisime asjad autosse.

Selleks ajaks oli kell juba 21.20 ja Neela trenn hakkas peagi lõppema ehk hakkasime tagasi sinnapoole sõitma. Sõidu ajal näitas Jooa mulle lahedaid pisidetaile, mida nende autos muuta saab, näiteks LED-tulede värvi valimist ning seda, kuidas bensiini- ja elektrimootori vahel vahetada, kuna nende auto on Mercedes-Benzi hübriid. 😁 Auto, nagu selgus, on ikka väga kift!

Igatahes, kui kohale jõudsime, võtsime Neela peale ja põrutasime tagasi kodu poole. Päev oli muutunud igavast täitsa vahvaks ning õppisin kindlasti üht-teist ka autode kohta.

Kodus sõin veel väikese ampsu õhtusööki ja läksin magama, sest järgmisel päeval ootas ees inglise keele töö.

Viieteistkümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Sünnipäeva järgne päev oli väga rahulik, sest kõik olid ilmselt eilsest natuke väsinud.

Isiklikult veetsin esimese poole päevast niisama oleskledes. Kuna olin terve hommikupooliku niisama istunud ja mitte midagi erilist teinud, otsustasin pärastlõunal natukeseks jalgrattaga ringi sõitma minna.

Esialgne plaan oli lihtsalt mõned majadevahelised tänavad läbi sõita, et naabruskonda paremini tundma õppida. Kuid mida rohkem ma ringi väntasin, seda suuremaks muutus mu avastamishuvi ning lõpuks sõitsin läbi juba päris mitmesuguseid naabruskondi.

Sõidu jooksul jõudsin ületada kolm erinevat silda. Esimesena sõitsin üle Iijoki raudtee- ja maanteesilla, kus nägin ka Rovaniemi poole sõitvat rohelist VR-i rongi. Sealt sõitsin tagasi teisele poole ning ületasin silla Illinsaarele. Seejärel sõitsin veel edasi, kuni jõudsin kohani, kus oli silt, mis näitas, et algab „Põhja-Ii“. Sealt otsustasin lõpuks kodu poole tagasi pöörduda.

Koju jõudes üllatas kõiki see, kui pikaks mu „väike tiir“ lõpuks kujunenud oli. 

Kogu sõidu ajal kuulasin ingliskeelset taskuhäälingut, kust sain muu hulgas teada, et Halloweeni juured ulatuvad üle 2000 aasta tagasi Iirimaale, kus tähistati keldi Samhaini festivali, mis märkis saagikoristusperioodi lõppu ja pimeda talvepoolaasta algust. Samuti räägiti Stingy Jacki rahvajutust, mida seostatakse tänapäeval tuntud Jack-o'-lanterni ehk kõrvitsalaternaga.

Kokku sõitsin 20,19 km (käekell näitas täpsemalt!). Koju jõudes oli võhm väljas ning läksin pessu. Voodisse pikali heites uinusin vist hetkega..