Kahekümne esimene päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Kell 8.30 ärkasime Neelaga nagu kuulilasu peale, kui tema telefon ühtäkki helisema hakkas. Pereemalt saabunud sõnum teavitas meid, et võiksime tuppa hommikust sööma tulla. Pärast veel viit minutit voodis vedelemist lohistasime end lõpuks tuppa.

Hommikusöögiks olid loomulikult võileivad, mille peale sai valida mitmesuguseid lisandeid. Olen mõne soomlase puhul märganud, et nad panevad võileivale võid, juustu ja seejärel kurki. Kusjuures mulle endale meeldib see kombinatsioon väga! Koera Ruskat hommikul enam kodus polnud, sest ta oli vanaisaga koos metsa jahile läinud. 

Pärast hommikusööki vahetasime riided, korjasime oma kolud maja pealt kokku ja pakkisime end autosse, et edasist sõitu alustada. Sarnaselt eelmisele päevale käisime kõigepealt poes, kuid seekord oli eesmärk osta toitu kogu ülejäänud nädalavahetuseks.

Kui K-Supermarketis käidud, asusime teele ühe ja ainsa, iga Rovaniemi reisi kohustusliku sihtkoha poole ehk Joulupukin Pajakylään ehk jõuluvana külasse! 🎅 

Kohale jõudes kõndisime läbi umbes miljoni suveniiri- ja kingipoe, ületasime dramaatiliste hüpetega põhjapolaarjoone ning asusime seejärel sappa, et päriselt jõuluvanaga kohtuda. 

Natukese ootamise järel jõudiski meie kord kätte.            

 Ja appiiii, ma sain päriselt jõuluvanaga kohtuda ning ta oskas isegi eesti keelt!! ❤️☺️ Kogemus oli mega tore ja natuke ebareaalne ka, sest no kui tihti sa ikka saad öelda, et käisid Lapimaal jõuluvana juures ja rääkisid temaga eesti keeles?!

Pärast seda vaatasime läbi veel mõned kingipoed, kust ostsin kaasa natuke head ja paremat. Valik oli lihtsalt nii suur, et otsustamine osutus oodatust palju keerulisemaks! Proovisin küll võimalikult kiiresti tegutseda, sest mu vahetusperekond oli seal juba miljon korda käinud, aga kõik oli minu jaoks nii huvitav, et läks ikka parajalt aega... Haha, ups! 😭

Lõpuks pakkisime end taas autosse, hüüdsime vanaemale tadaa ja alustasime sõitu Saariselkä poole. 

Ees ootas veel päris pikk tee ning poole sõidu peal olime peaaegu kõik nälga suremas, mistõttu tegime peatuse Sodankyläs söögikohas nimega Turkkinpippuri.

Mina tellisin kebabi friikartulitega ja see oli vägaaa maitsev! 

Teised valisid samuti endale midagi meelepärast ning pärast kõhu täis söömist olime valmis teekonda jätkama.

Lõpuks jõudsime kohale ja otsisime üles oma renditud möki ehk suvila. Ja see oli tõestiii ilusss! Valisime igaüks endale sobiva voodi, tassisime asjad sisse ning põrutasime juba jälle majast välja. Ausalt, meil polnud vist plaaniski pikalt paigal püsida. 

Esimesena käisime lähedal asuvas Kaunispää tipus, k
uid kahjuks polnud uduse ja vihmase ilma tõttu sealt suurt midagi näha. Vaade jäi seekord küll saamata, aga vähemalt saime koha ise üle vaadata.

Seejärel käisime veel korra poes, kus oli umbes miljon välismaalasest turisti. 

Igasugused lakupala-maiustused, lagrits ja salmiakki olid soodushinnaga. 

Autos tagasi olles ütles Jooa mulle, et prooviksin šokolaadiga kaetud salmiakki, mille ta oli just ostnud.

Suuuuuuuuuur viga.

Sain üsna kiiresti teada, et salmiakki ja tavalise lagritsa vahel on ikka päris suur maitseerinevus. Salmiakil on palju tugevam ja veidi soolakas maitse, mis on ka omamoodi tore?

 Aitäh sulle, Jooa, tõesti. 😵‍💫

Õnneks ei jäänud see päeva viimaseks elamuseks, sest järgmisena läksime bowlingut mängima. JEEEEEEEEEEEE! 🎳

Mäng kulges nagu ameerika mägedel. Alguses läks mul väga hästi, siis väsis käsi vahepeal ära, aga hiljem tuli tuhin jälle peale. Bowling oli igati vahva viis õhtu koos veetmiseks, kuid ma ei saa muidugi mainimata jätta, et nii nagu lauatennises, oli ka bowlingus minul ja Jooal omavaheline võistlus käimas. Eesmärk oli välja selgitada, kumb meist parem on.

Ja nüüd jõuame õhtu kõige tähtsama hetkeni.

Kätte jõudis viimase vooru esimene vise. Olin Jooast 16 puntiga maas ning olukord tundus ausalt öeldes juba üsna nukker. Lootus hakkas vaikselt kaduma ja tundus, et seekord tulebki leppida kaotusega.

KUNI MA VISKASIN KOLM STRIKE'I JÄRJEST!!! HAHAHAHA, MIDAAAAAAAAA?!

TÄIELIK TAGASITULEK! 🥳🥳🥳

Ma ei tea, kust see võimekus järsku välja ilmus, aga no võite ise arvata, kui rahul ma endaga olin. Pärast mängu küsiti minult isegi, kas ma harrastan Tallinnas bowlingut hobina. Vastus oli ei, aga oleme perega küll lihtsalt veidi võistlushimulised. 😁

Igatahes möödus kaks tundi väga lõbusalt ning kõigil oli mõnus olla. Pärast bowlingut otsustasime pereema Saanaga tagasi majutuskohta jalutada, samal ajal kui Jooa ja Neela autoga läksid. Jooa mainis küll, et tahaks ka jalutada, aga keegi pidi ju auto ka tagasi viima. 🤷‍♀️

Saariseljäl oli tunduvalt külmem kui Iis või Rovaniemel, seega panime kindad kätte, mütsid pähe ja sallid kaela ning alustasime oma teekonda.

Siinkohal pean aga mainima, et seal oli TÄIEGA VAIKNE JA TÄIEGA PIME.

Isiklikult elan Tallinna kesklinnas ning olen harjunud sellega, et ööpäev läbi kostab kuskilt autode, muude sõidukite või inimeste müra. Isegi öösel pole kunagi päris vaikne. Aga seal jalutades polnud peaaegu MITTE MIDAGI kuulda ning kaugusesse vaadates oli lihtsalt kottpime. See oli nii harjumatu, et mul hakkas veits pea valutama. 

Samas oli see kindlasti üks omamoodi ja meeldejääv kogemus. Jalutasime rahulikult ning rääkisime Saanaga terve tee igasugustel teemadel juttu. Mökkile jõudmiseks kulus umbes 15 minutit.

Tuppa jõudes küsisime teistelt, kui kaua nad juba tagasi olid olnud. Jooa vastas täiesti rahulikult: „Ühe tunni.“ (kas ta luges koera aastates?)

Igatahes otsustasime sauna sooja panna ning käisime kordamööda pesus. Ootamise ajal mängisime Jooaga kaarte. Tema õpetas mulle üht Soome kaardimängu, mis meenutas oma olemuselt Jaapani turakat ja mina õpetasin talle vastu ühe kaardimängu, mida mängin tihti Eestis oma sugulastega.

Nii et lisaks kõigele muule toimus õhtul ka väike rahvusvaheline kaardimängude kultuurivahetus. Täitsa produktiivne päev, kui minu käest küsida. 😌

Lõpuks jõudis kätte ka minu kord pesus ja saunas käia ning sinna kulus mul omajagu aega. Pärast seda hakkasime Neelaga Among Us'i mängima ning kui Jooa hiljem pesust tuli, saime ka tema endaga liituma. Üsna pea olime jälle kolmekesi mänguhoos, nagu poleks meil eelneva päeva ja tänase jooksul juba piisavalt tegevust olnud.

Lõpuks oli kell juba päris palju ning pereema hakkas siiralt soovitama, et me võiksime magama minna. Andsime siis järele ja sättisime end magama.

Või noh, vähemalt oli see meie algne plaan.

Tegelikult oli majas eelnevalt köetud sauna tõttu nii palav, et kellelgi ei õnnestunud korralikult magama jääda. Hakkasime siis toa jahutamisega tegelema ning tegime välisukse lahti, et värsket õhku sisse lasta.

Ja nii algas umbes kümneminutiline ämbliku teemaline arutelu. 

Kellegi mure, et ämblik võib muidu tuppa tulla viis selleni, et ukse lahti hoidmise asemel panime lihtsalt õhupumba tööle. Tegelikult oli tegu täiesti tavalise ämblikuga, aga noh, kes meist poleks kunagi väikest asja natuke suuremaks mõelnud? Igatahes saime lõpuks toa jahedamaks ning võisime rahuliku südamega magama jääda.

Enne magamaminekut tekkis mul Saanaga kahekesi olles veel üks väga armas hetk. Mainisin talle, et see päev oli siiani mu lemmikpäev kogu sellest vahetusõpilaseks olemise ajast. Olin saanud näha ja kogeda nii palju uut ning päev oli olnud lihtsalt uskumatult vahva. Saana vastas mulle aga täiesti enesekindlalt, et teeme homsest veel parema päeva.

Ausalt öeldes ma natuke kahtlesin tema sõnades. Kuidas saaks järgmine päev veel parem olla, kui tänane oli juba nii äge olnud? Mis saaks seda kõike veel ületada?

Noh... tuleb välja, et Saana teadis vist midagi, mida mina veel ei teadnud. 👀❤️

Aga sellest võin alles kahekümne teisel päeval jutustada 🤭

Nii magasimegi lõpuks magusat und Saariselkäl, Lapimaal pärast päeva, kuhu mahtus jõuluvanaga kohtumine, põhjapolaarjoone ületamine, kahtlase salmiakki maitsmine, bowlingu dramaatiline tagasitulek ning kottpimedas jalutamine.

Ja ausalt, kui sellised päevad on võimalikud, siis kuidas ma ei peaks tahtma siia veel kauemaks jääda?

Kahekümnes päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Reedel polnud kooli, seega sain korralikult välja magada! Ärkasin alles hiljem, käisin pesus ja tegin veidi skincare'i, et päevaks valmis saada. Kui juuksed olid kuivad, läksin koduhoovi perekoera Lilliga aega veetma. 

Loopisin talle tennisepalli igasse võimalikku hoovinurka, kuni lõpuks hakkas natuke jahe ning otsustasin tagasi tuppa minna.

Toas olid samal ajal kööki jõudnud pereisa Joni ja poeg Jooa, nii et otsustasime üheskoos lõunat süüa. Pärast kõhutäie nautimist hakkasin vaikselt oma asju kokku pakkima, sest ees ootas midagi palju põnevamat kui tavaline kodus vedelemise päev!

Kella kahe paiku jõudis koju pereema Saana, kellega vaatasime üle, kas kõigil on ikka vajalikud riided olemas ja kõik vajalik kaasa pakitud. Tunnike hiljem jõudis koju ka Neela, kes tahtis enne minekut veel natuke süüa ja pakkida. Seega otsustasime meie teised seni suuremasse poodi sõita, et Jooale korralikud matkasaapad osta. Kui sobivad saapad lõpuks leitud said, sõitsime tagasi koju, kus meid ootas juba valmis Neela. 

Seejärel algas üks väike pagasiruumi Tetrise mäng, sest kogu meie kraam tuli kuidagi autosse ära mahutada. Õnneks saime lõpuks kõik asjad sisse ning võisimegi alustada sõitu Rovaniemi poole!

Sõit kestis umbes 2,5 tundi, aga igav küll ei hakanud. Jõudsin selle aja jooksul lahendada paar sudokut, küsida oma vahetusperekonnalt vähemalt sada küsimust kõige kohta, mis akna taga paistis, ning loomulikult nautida vaateid. Mulle räägiti, kuidas Põhja-Soomes autoga sõites peab olema eriti tähelepanelik, sest põhjapõdrad kipuvad täiesti suvalistel hetkedel üle tee jalutama. Samuti mainiti, et meil võib hea õnne korral avaneda võimalus näha ka virmalisi. Nii et võite arvata, kui elevil ma olin!

Tee peal tegime ühe peatuse Mäkipeura bensiinijaamas, et jalgu sirutada, vetsus käia ja endale paar head snäkki kaasa osta. Seejärel sõitsime edasi läbi Simo ja Kemi, kuni jõudsimegi lõpuks Rovaniemele. 

Linnas tegime veidi pikema tiiru läbi kesklinna, et saaksin ümbrust näha ning kuulda, mida huvitavat pereema Saana, kes on tegelikult Rovaniemelt pärit, mulle linna kohta rääkida oskas. Sõitsime üle Jätkänkynttilä silla, mis ületab Kemijoki jõge ja on üks Rovaniemi tuntumaid sildu. Juba ainuüksi linnas ringi sõitmine oli tore, sest sain näha kohti, millest olin varem ainult kuulnud.

Seejärel sõitsime kuhugi edasi. Mina ei teadnud muidugi endiselt täpselt, kuhu me suundume, aga hiljem selgus, et sihtkohaks oli Ounasvaara kuurort.

Ja nüüd jõuame päeva ühe üllatavama hetkeni: me nägime tee ääres vähemalt kümmet põhjapõtra! Lihtsalt jalutasid seal täiesti rahulikult ringi. Ma olin küll varem kuulnud, et põhjapõdrad võivad teedele sattuda, aga üks asi on seda kuulda ja hoopis teine asi on näha neid oma silmaga tee ääres ringi liikumas. Nii et jah, tuleb välja, et põhjapõdrad tõesti lähevad sinna, kuhu parasjagu tuju viib ja ülejäänud maailm peab nendega lihtsalt arvestama.

Jõudsime lõpuks Ounasvaarale, kus läksime pereema Saanaga veidi jalutama. Sealt avanes IMELINE vaade Rovaniemi kesklinnale, kus all särasid linnatuled ning kogu vaatepilt oli kuidagi eriti ilus. Kõrval olev suusalift muutis vaate minu meelest veelgi ägedamaks. Seda on raske sõnadega kirjeldada, aga silmaga vaadates oli seal tõesti väga-väga ilus. Sellised hetked panevad küll mõtlema, kui tore on olla kohas, mida sa varem üldse tundnud pole ja avastada midagi sellist täiesti ootamatult.

Pärast väikest imetlemispausi, naeratused näos, suundusime tagasi autosse ning võtsime suuna poe poole. Sealt ostsime järgmise päeva hommikusöögiks vajalikku ja seejärel sõitsime oma ööbimiskohta, milleks oli mummon koti ehk vanaema kodu.

Ja vot siin ootas mind ees veel üks katsumus. Nimelt mina, Meeri, kardan  koeri ja eesoleval hetkel pidin sisenema maja, kus elab suur koer, kelle hobiks on inimeste peal hüppamine ja niisma ringi kargamine..  Kui ma teda esimest korda nägin, jäi mul vist korraks süda seisma.  Mind küll julgustati, et koer on VÄGA sõbralik ega hammusta MITTE KUNAGI, aga no teadagi kui sa kardad suuri koeri, siis mistahes info ei ole eriti rahustav.

Lõpuks olin siiski nõus oma hirmule vastu astuma ja lubasin tal ka enda peale hüpata. Või noh, „lubasin“ on võib-olla natuke liiga julge sõna, sest samal ajal hoidsin ma elu eest  vahetuspereemast Saanast kinni. Jah, väga dramaatiline, ma tean. 

Õnneks selgus üsna kiiresti, et Ruska, nagu seda suurt energiapommi kutsutakse, on täielik sõber.

Hirm kadus päris ruttu ning peagi olin temaga juba palju vabamalt.

Kell oli selleks ajaks juba kaheksa ning asusime õhtust sööma. Jutustasin teistele veidi endast ja oma perekonnast ning pärast sööki mängisime Neela ja Jooaga köögis natuke lauamänge.

Vanaema juures oli tegelikult ka lauatenniselaud, seega loomulikult ei saanud me jätta kasutamata võimalust selgitada välja, kumb meist parem mängija on. Ehk teisisõnu: algas Jooa ja minu ametlik lauatenniseturniir.

Umbes tunni pärast sai selgeks, et okei jah, Jooa on minust lauatennises parem. Mis seal ikka! Kaotasin küll, aga vähemalt teadsin, et ma pole ka päris lootusetu mängija. Pealegi pole ma lauatennist ammu mänginud, nii et Jooa võit ei olnud just maailma suurim üllatus. 😌 Ka vanaema ja pereema käisid meie turniiri vaatamas.

Kui õues hakkas külmaks minema, kolisime tagasi tuppa ning hakkasime arutama, kes kus magab. Lõpuks suundusime Neelaga kahekesi matkaautosse, kus olime otsustanud ööbida.

 Ja loomulikult ei tähendanud see sugugi seda, et heitsime kohe pikali ja jäime magama. Kus sa sellega! Vaatamata hilisele tunnile jutustasime veel pikalt ja itsitasime igasuguste asjade üle. Matkaautos ööbimine oli juba iseenesest päris äge vaheldus ning koos Neelaga muutus see veelgi lõbusamaks.

Millalgi jõudsime siiski ka sellesse etappi, kus silmad enam lahti ei püsinud ja läksime magama. Öösel (kella 4 paiku) pidime korra toas vetsus käima. . . mille peale Ruska haukuma hakkas. . . Õnneks ei äratanud see kedagi üles! 🙏 Seejärel suundusime vaikselt tagasi matkaautosse ja pugesime uuesti magama.

Nii lõppeski meie esimene päev Rovaniemi kandis. Päev oli täis pikka autosõitu, ootamatuid põhjapõdrakohtumisi, imelisi vaateid ja muidugi palju naeru. Ja mis kõige parem osa oli see, et see oli alles meie imelise reisi algus. ❤️