Kuues päev | Kuu aega vahetusõpilasena Ii-s

Kuues päev oli reede, mil ärkasin jälle enne oma äratust. Sõitsime Jooaga koos jalgratastega kooli, kus esimeseks ning minu ja Swantje jaoks ka ainsaks tunniks oli ühiskonnaõpetus. Siis selgus, et õpetajat ei ole ja meil on iseseisev ülesanne. Algul tuli vaadata tänaseid uudiseid, siis õpikut lugeda ja ülesandeid täita. Uudistes räägiti näiteks sellest, kuidas Eesti tegi eile Euroopa meistrivõistlustel Soomele võrkpallis ära, skooriga 3–2 Eesti kasuks (jess!!).

Aga kuna saime ilusti asjad enne aega tehtud, küsisin Swantjelt, kas ta näitaks mulle mõnda multikat enda saksakeelsest lapsepõlvest. Siis vaatasimegi saksakeelset multikat nimega „Bibi ja Tina“. Sellel hetkel mõtlesin, kui tore on tegelikult see, et olles Soomes vahetusõpilasena ja saades juurde uusi kogemusi Soomest, saan õppida palju ka Saksamaast, kuidas neil seal on ja kuidas minu uhiuus sõbranna üles kasvas jne.

Kui tund läbi sai, läksime sööma. Otsustasime täna olla julged ja läksime istuma ühe sellise klassivennaga, kes tundus olevat üsna arglik ning kelle kohta olin teistelt kuulnud, et ta eriti ei vasta, kui temaga rääkida. Kuna olin eelmisel päeval temalt midagi tunni kohta küsinud ja ta oli mulle nii sõbralik tundunud, istusime ikka tema juurde. Selgus, et kuigi ta esialgu tundus päris arglik, oli ta tegelikult väga sõbralik ja jutukas ning rääkisime kogu söögivahetunni juttu. Ehk siis sain veel ühe õppetunni, et kuigi keegi võib teiste silmis tunduda ja olla ühtemoodi, võib tegelikkus olla täitsa teistsugune, nii et tuleb asjad ikka ise läbi proovida! 😁 Rääkisime oma lemmiktundidest, senistest reisikogemustest ja kõigest muust ka.

Kui teistel tuli järgmine tund peale, mida mul ja Swantjel ei olnud, läksime kahekesi jalgratastega hoopis poodi, et osta mõned toiduained ja käiku panna meie mõne päeva eest sündinud plaan koos küpsetada kaneelirulle. Ostsime poest asjad ära ja sõitsime jalgratastega tema juurde ja just siis selgus, et tegelikult elame teineteisele väga lähedal.

Swantje vahetusperes on kolm väikest last ja vanemad, kellest kodus oli ema koos lastega. Tutvustasin ennast neile, Swantje tegi mulle oma toast tuuri ja siis hakkasimegi küpsetama. Kuna tainas pidi vahepeal tund aega seisma, jalutasime rahulikult minu poole, et saaksin koolikoti ära panna, perele tere öelda, oma tuba näidata ja võtta kaasa paar karpi, kuhu hiljem näiteks kaneelirulle panna.

Andsin Swantjele proovida ka piimašokolaadiga kaetud vaarikaid, mis minu arvates olid väga head, aga mille kohta nii Jooa kui ka pereisa olid öelnud, et vaarikad on veidi hapud. Swantje nõustus, et vaarikad olid parajalt hapud ja magusad ehk veel üks success.

Igatahes siis jalutasime tagasi ja küpsetasime edasi. Kui mõned asjad alles valmistusid, mängisime pere kõige vanema lapsega, kes on nelja-aastane, memoriini ja igasuguseid muid mänge ka ning vahepeal liitusid ka teised lapsed. Nendega mängimine oli väga vahva ja oli meeldiv kuulda, kuidas nii väikesed lapsed soome keelt räägivad. 

Kui kaneelirullid said valmis, tegime nende jaoks ka ekstra kreemi peale valmis, mida ma polnud varem kaneelirullidega söönud, kuid mis oli imehea. Siis sõime natuke, mängisime natuke, rääkisime natuke ja siis hakkasin jalgratta ja mõne ekstra kaneelirulliga kodu poole sõitma, kuna olime Swantjega juba mitu tundi koos veetnud ja küpsetanud.

Koju jõudes pakkusin loomulikult kõigile kaneelirulle ning jutustasin sellest, kuidas päev oli läinud. Perele kaneelirullid väga meeldisid ja kõik oli super. Võib-olla tund aega hiljem sõime õhtusöögiks salatit ning istusime niisama elutoas ja jutustasime jälle lugusid. Vahetusperega on alati väga vahva muljeid vahetada ja naudin alati nendega rääkimist väga, kuid eriti just Neelaga, aga ärge teistele öelge! 🤫

Siis hakkas igaüks veidi aega oma asjadega tegelema ja ka mina tegelesin veidi enda asjadega. Kell pool kaheksa suundusime Neelaga koos jõusaali, mida olin tegelikult juba kaua oodanud. Pärast trenni tulime koju ja läksime kõik pere jacuzzisse chillima.

Kuues päev oli väga mõnus. ❤️