Kolmapäeval polnud mitte ühelgi pereliikmel mitte ühtegi töist kohustust, seega otsustasime sellest teha Oulus käimise päeva!
Ärkasime hommikul kella 8 või 9 paiku, sättisime end valmis, sõime hommikust ning kell 11 asusime Oulu poole teele. Neela ja pereema Saana läksid esmalt Oulusse midagi tegema, seega läksime meie Veea juurde korraks niisama koristama ja jutustama.
Siis helistasid Neela ja Saana ning ütlesid, et nad ootavad meid juba restoranis. Paari sammuga olime ka mina ja Veea restoranis nimega Pannu Ravintola.
Restorani eripäraks olid väidetavalt pannipitsad, seega tellisime igaüks just endale meelepärase variandi. Mina võtsin näiteks juustupitsa singi ja peekoniga ning võin kinnitada, et pannipitsa on parem kui tavaline pitsa. Toit oli väga maitsev ning kui kõigil kõhud täis olid, suundusime Valkea ostukeskusesse.
Käisime poest poodi ja ostsime siit-sealt üht-teist paremat, nii et aeg lendas. Siis läks käiku ka meie salajane kingituse ema eest peitmise missioon, mis oli success. Kui kink oli autosse toimetatud, ilma et ema midagi kahtlustaks, suundusime Oulu halli poole, et üle anda pitsa, mille olime pereisale Jonile kaasa tellinud.
Andsime pitsa üle ja läksime viimasena veel ühte poodi, Rustasse. Sealt ostsin endale nädala lõpus toimuva Rovaniemi/Ivalo reisi jaoks paar asja.
Tagasi koju sõites kuulasime terve tee eestikeelset pop- ja räppmuusikat ning Veea mainis mulle, kuidas eestikeelsed laulusõnad kõlavad talle nii tuttavalt, aga samas ei saa ta mitte midagi aru.
Tagasi jõudes kogunesime minu tuppa „kaardimängu mängima“ ja täiestii kindlalt mitte hoopis kingitusi paberisse pakkima. Siis otsustasime, et oleks vaja korra veel poes käia ning seejärel oli mul ja Neelal plaanis jõusaali minna. Mina otsustasin siiski, et tahaksin seekord hoopis Lilliga jalutama minna.
Koju jõudes üllatas mind see, et peagi tormas uksest sisse üks naabritest oma koeraga ning käes oli tal kingikott, mis väidetavalt oli mulle?? Just nimelt! Naaber rääkis mulle, kuidas see oli väike sünnipäevakink nii temalt kui ka osadelt teistelt pere tuttavatelt, kuna minul oli hiljuti 18. sünnipäev olnud.
Naaber mainis, et nende kõigi meelest oli mind olnud väga tore kohata ja loomulikult oli ka minul neid sama tore kohata!
Igatahes läksime siis naabriga kahekesi mõlema koeraga jalutama ning rääkisime terve tee juttu. Möödudes naabri majast, kutsus ta mind korra tuppa, et näidata mulle oma muumikruuside kollektsiooni ning ka personaalset suveniiri Tallinnast, mille ta mõned aastad tagasi sealt ostnud oli.
Naaber oli väga sõbralik, kuid kuna õues oli juba pime, hakkasin tagasi kodu poole liikuma, mis oli kah umbes viie sammu kaugusel tegelikult.
Kodus sõin õhtusööki ja otsustasin, et oleks mõnna oma vanematele helistada. Nendega rääkisin ligi 1,5 tundi juttu ning oli tõsiselt meeldiv muljeid vahetada ja niisama uurida ning puurida, mida kõike huvitavat on vahepeal kodus juhtunud.
Kõne lõpetades läksin teiste pereliikmete juurde tagasi ja jutustasime pikalt, kuni unisus sundis taaskord magama minema.
Päev oli väga vahva!
